58.Môisade tagastamine.

     Juba Gustav Adolf jagas tähtsamatele riigimeestele ja väepealikutele nende teenete eest maid. Suur osa Liivimaa pinnast läks väljapaistvamate rootsi suguvôsade kätte. Palju heldemalt toimis tema tütar kuninganna Kristiine, kes Liivimaal kinkis ja andis laenuks riigimaid 490 964 taalri väärtuses. Lääniks antud maad hakati hiljem pärisomanduseks müüma, mida ei jätnud kasutamata meie maa môisnikud, kelle käes olid suuremalt jaolt samad maad, mis nad ordu ajal lääniks saanud. Riik müüs maid, olles suures rahakitsikuses: ta ei jôudnud enam ametnikele palka maksta ega sôjaväge ülal pidada. Kaugelt üle poole maapinnast (5/7) läks ka Rootsi pärismaades môisnikkude kätte. Mida enam aga riik maid välja jagas, seda vaesemaks ta jäi. Rüütlimôisad olid maksuvabad ega andnud seepärast riigile enam mingisuguseid sissetulekuid. Nii langes riik lôppeks veel suuremasse rahapuudusse.
     Et rüütlimôisad olid maksuvabad, langes maksukoorem teiste seisuste ôlgadele. Seepärast kerkis juba varakult talupoegade ja linnakodanikkude nôudmisel päevakorrale môisade tagastamise küsimus (1650).
     Kui julge ja raudse tahtejôuga kuningas Karl XI riigi valitsemise enda kätte vôttis, algas môisnikkude kätte läinud maade tagastamine. Seda juhtis kuningas ise, töötades päevas 8-12 tundi. Tema tähtsamaks eesmärgiks oli riiki rahapuudusest päästa. Riigi vôlad olid kasvanud kuni 20 milj. riigitaalrini. Kaitsevägede arvu tuli vähendada, sest seda nôudis riigikassa seisund. Kaitsevägede vähendamine polnud Rootsi kui suurriigi seisukohalt aga kuidagi môeldav. Seepärast said uuendused möödapääsematuiks. Karl XI kutsus 1680. a. riigipäeva kokku, kus otsustati môisad tagastada. Môisnikud olid selle vastu, talupojad ja teised seisused aga poolt. Iseäranis elavat toetust leidis kuningas talupoegadelt.
     Varsti pandi riigipäeva otsus maksma ka meie kodumaal. 1681.a. esitati Liivimaa maapäevale 3 ettepanekut:
1) riigi tuleviku huves tuleb môisade tagastamine ette vôtta;
2) maa tuleb môôta ja hinnata;
3) ôigluse huves tuleb kaotada pärisorjus, mille all nii palju kristlasi kannatab.
     Liivimaa maapäev lükkas ülalmainitud ettepanekud tagasi, pôhistades oma otsust sellega, et môisad olevat pärisomandus. Pealegi vôtvat tagastamine môisnikelt viimase leivapalukese ja tegevat nad kerjusteks. Ka pärisorjus pidavat edasi püsima, sest talupojad hävitaksid vastasel korral môisad ja surmaksid môisnikud. Ka talupoja ôigusi ei tohtivat suurendada, sest kodukarita ja omandusôiguseta talupoegade suhtes ei saavat ükski môisnik Liivimaal elada.
     Karl XI ei lasknud end môisnikkude vastuvaidlustest hirmutada ja teostas tagastamise. Kôigepealt vôeti siin rootsi, selle järel saksa môisnikelt môisad tagasi. Sel teel läksid riigi kätte peaaegu kôik (5/6) Liivimaa môisad. Suurem osa môisadest anti endisile omanikele rendile, pealegi alandatud maksu eest. Sel teel püüdis valitsus môisnikke enesega lepitada. Siiski oli nende meelepaha suur. Ei saadud kuidagi valitsuse teoviisi unustada. Môisnikud alustasid igasuguseid salasepitsusi riigi vastu. Riigile oli môisade tagasivôtmine aga suureks tuluks. Sissetulekud kasvasid mitme miljoni vôrra. Nii sai riik rahakitsikusest üle.

1. Missuguste Rootsi valitsejate ajal ja kuidas läks riigimaade enamik mõisnike kätte?