Ajaloost

 

  • Milliseid riideid kandsid muistsed eestlased?

Kui eesti aladele tuli esimene inimene- homo sapiens, siis valmistas ta loomanahkseid riideid. Hiljem aga kandsid muistsed eestlased oma rahvarõivaid. Need olid enamasti villased. Rahvarõivaid oli väga palju erinevaid. Abielus naine pidi kandma põlle ja pearätti. Neiu, kes abielus ei olnud, neid asju kanda ei võinud. Rahvariietel oli ka kõiksuguseid ehteid. Näiteks sõled ja ketid. Sõled hoidsid enamasti riideid koos.

  • Milliseid relvi on kasutatud erinevates sõdades?

Väga ammu kasutasid inimesed omavahel sõdides kive, mida nad üksteise vastu loopisid ning kivist nuge ja kirveid. Palju hiljem, juba ristisõdade ajal mõeldi välja palju rohkem relvi. Siis, kui avastati püssirohi, võeti kasutusele kahurid ja püstolid.

Kahuri laadimine võttis päris kaua aega, umbes tunni. Sinna sisse pandi püssirohi, seejärel kuivad riideräbalad, siis kuul ja veel riideräbalaid. Tagant pandi räbalad põlema ning kui tuli jõudis püssirohuni, siis see plahvatas ning viskas kuuli eest välja.

 

Inimeste ja hobuste kaitseks mõeldi välja raudrüü. See kaitses sõdurit peaaegu igast küljest ning teda oli päris raske haavata. Hobuselegi pandi raudrüü pea ja rindkere kaitseks. Selle suur miinus oli selles, et see kaalus väga palju. Raudrüüs inimene ei saanud ise hobuse selga. Alguses sõtta minnes ta küll aidati hobuse selga aga kui ta juba lahingus hobuse seljast maha kukkus, siis ta sinna tagasi enam ei saanud. Raudrüüs sõduril oli enamasti käes viik. Enda linnust kaitstes visati sissetungijatele kaela keevat vett, kuuma tõrva, kive jms. Kui üks sissetungija oli ikka saanud midagi sellist kaela, siis see tegi ta päris sõdimisvõimetuks. Ka enda linnuseid kaitsti.Linnuse kaitseks olid igasugused kraavid ja veekraavid, millst suure ratsaväega sillata üle saada oli päris raske.

 

  • Milliste tööriistadega harisid eestlased põldu erinevatel aegadel?

On olemas kaks erinevat põllunduse tüüpi: alepõllundus ja põlispõllundus. Alepõllunduse puhul põletati mets või võsa maha. Sinna rajati uus põld. Tuhk jäi väetiseks. Kui see põld enam head vilja ei kandnud, põletati uus võsa või mets maha. Eelmisele põllule lasti aga uus võsa peale kasvada. Põlispõllundusega oli üks ja sama põld väga kaua aega ühe ja sama koha peal, sest põlispõllul kasutati väetiseks loomasõnnikut. Kui ei tuntud veel paremaid viise, kuidas põllu mulda kobestada, siis tehti seda puust roikaga- kõplaga. See aga võttis kaua aega, eriti suuremat maalappi harides. Koos raua kasutuselevõtuga võeti kasutusele ka rauast ader. Sellega sai maad künda ja kobestada ning vagusid teha. Alguses vedas seda inimene ise, hiljem hakkas seda tööd tegema hobune, kuna see oli päris raske ja inimene väsis väga kiiresti. Vilja koristamisel kasutati erineva vilja koristamisel erinevaid tööriistu. Heina niitmiseks kasutati vikatit aga vilja niitmisel sirpi.

  • Millised olid eestlaste toidunõud?

Alguses, kiviajal kasutasid inimesed kivist ja puust nuge. Kui aga juba savi tunti, siis tehti toinunõusid ka savist. Savist pottidele maaliti triipe, see oli kammkeraamika. Eesti talupojad voolisid ja nikerdasid endale enamasti puust toidunõusid. Mõnedel rikkamatel inimestel olid ka mõnest kallimast materjalist toidunõusid.