1. 13 saj – Jüriöö ülestõusu tagajärjel hakkas talurahva laialdane karistamine ja ühe sellega seadusetus. Talupoegade õigustega arvestasid feodaalid nüüd tunduvalt vähem kui enne ülestõusu.

Sõnakuulmatuse korral rakendati talurahva juures üha enam toorest sõjalist jõudu.

Talukoha rendi eest hakkas esikohale tõusma teoorjus, seda eriti eramõisates.

15 saj. keskpaigast nõudsid mõisnukud üha valdavamalt raha. Järgmise saj. alguseks mindi mitmetes eramõisates pea täielikult üle loonusrendilt raharendile.

Juba XIV saj. lõpust on teada pagejate karistamisest. Esialgu võeti omavoliliselt lahkunud talupojalt trahvi.

XV saj. alguses hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma. Tekkis põhimõte „mees või võlg“ S.t., et talupoja vastu võtnud mõisnik pidi viimase kas tagastama või maksma ära tema tasumata jäänud koormised.

Haagi-ehk adrakohtud – olid põgenenud talupoegade ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks. Talupoegi võidi müüa, kinkida, vahetada, pärandada jne. XVI saj. alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud vabadused. Seega oli kehtestatud pärisorjus.

Adratalupoeg – nende nimetus tulenes adramaade järgi, kuid tegelikult olid need väga erinevad, kõikudes ½ kuni 5 adramaani. XV saj. loeti adramaa suuruseks 8-12 ha.

Üksjalg – enamasti talupoegade kiht adratalupoegade noorematest poegadest, kes isakoju ära ei mahtunud ja asutasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale. . Nimetuse said nad sellest, et pidid mõisale tegu tegema üks jalapäev nädalas.

Vabatalupoeg – Nad tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu teotööst vabad.

Kõige kõrgema kihi vabatalupoegade ja üldse talurahva hulgas moodustasid maavabad.

Valdavaks oli põllupidamises kolmeväljasüsteem, mis juurdus juba XIII ja XIV saj. vahetusel.

Eesti rahvaarv oli XVI keskpaigaks kasvanud 250.000-280