Eesti rahvarõivad

 

Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk – kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu.

Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts.

Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud.

Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle.

Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled).

Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole.

Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid. Tõstamaa mees kandis vesti, vatti, kintspükse, säärepaelu ja viiske. Põhja-Eesti mees kandis nokkmütsi ehk venemütsi, saterkuuba ja säärsaapaid. Jämaja mees kandis sukkmütsi, vatti, sukki ja viiske. Virumaa naine kandis pottmütsi, õlaräti ning kaapkleiti. Kadrina naine kandis tanu käiseid ning põlle. Emmaste pruut kandis seppelit, rõhke ning põlle. Tori naine kandis kabimütsi, lahkkraed, silmadega preesi, sessidega kampsunit ja põlle. Setu naine kandis peavööd pealinikut, kuhiksõlge ja sukmani. Ja Halliste neiu kandis peapaela, krõlle, vööd, puusapõlle ja vaipseelikut.