Eesti talutoit

Eesti põhiline rahvatoit on olnud leib – rukkileib. Leib oli püha ning sellega on seostunud mitmed vanasõnadki näiteks: Leib on vanem kui meie (Jõhvi); Leib on peremees; Sina ei kanna leivakotti, leivakott kannab sind ja teisigi. Leiba küpsetati suures reheahjus umbes nädala jagu ette. Leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu.

Kõige leivakõrvasem oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda sügisese loomatapu ja jõulude ajal.

Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aedviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim. Kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda. Karjuda ja vallatleda söögi juures ei tohtinud, lapsedki teadsid, et toit oli tulnud lauale raske töö läbi.

Igal tähtpäeval oli omad söögid. Näiteks vastlapäeval söödi hernesuppi ja seajalgu.