Eestlane olla on uhke ja hea

 

Iga rahvas on võrreldav puuga. Mida tugevamad on puu juured, seda kindlamini ta püsib ning on suuteline vastu seisma vaenulikkusele. Kuid mis asi see on, mille üle eestlane kõige enam uhkust tunneb?

Esimesena meenub rahvuslipp – sinine, must ja valge. Sinine on sinitaevas, must on meie mullapind, valge – seegi on loodusest, kaskedest. Lipp on meile, eestlastele, kõrgeima ühtekuuluvuse kõige populaarsem sümbol. Lipp – sellel sümbolil on meie jaoks väärtus, sest ta on aja jooksul saanud lähedaseks rahva hingele.

Meenub ka eesti rahvuslind – suitsupääsuke. Kuid miks just suitsupääsuke?

Võibolla sellepärast, et suitsupääsuke peab endale sobivaks elupaigaks kõiksugu kohti: nii sildu, truupe, kui ka laealuseid. Ta ei ole uhke ega kõrk lind, vaid hoopiski töökas, lennates tunnis 120 km, püüdes suvega 100 000 putukat, ehitades pesa 4 – 8 päevaga. Suhtumine pääsukesse kui sümbolisse, rahvuslindu, tähendab ka meie suhtumist loodusesse.

Mainimata ei saa jätta ka rukkilille. Teda peetakse umbrohuks, põllupidaja rahvana oleme aga rukkilille ikka pidanud leivavilja rukki saatjaks, seega omaseks ja pühaks. Rukkilille tuntakse hästi rahvameditsiinis. Legendi järgi olevat tema ravitoime avastanud vanakreeka targim kentaur. Rukkilille motiive võib leida meie rahvariiete, vöö-, kinda- ja sukakirjades, tikandites ja põllemustrites. Meie laulupidudelt meenuvad ikka rukkilillepärjad lauljate peas, elavad õied käes või pluuse ehtimas.

Arvan, et see teebki eestlasest eestlase, kui ta tunneb rõõmu lihtsusest, isamaast ja rahvuslikest sümbolitest.