Esi-ajaloolise aja piirid

     Esi-ajalooline arheoloogia uurib aegu, millest suuremalt jaolt ei ole dokumente.Esi-ajaloolise aja peaallikad on muinasjäänused, mis maapõues või maapinnal on säilinud muistsest ajast.
     Esi-ajaloolise aja piirid pole mitte igal maal ühed ja samad. Esi-ajalooline aeg lõpeb siis, kui ilmuvad esimesed kirjalikud ajalooallikad. Eestis lõpeb esi-ajalooline aeg umb. a. 1200 p. Kr.

     Põhjamaades on kultuuriliselt kindel piir esi-ajaloolise ja ajaloolise aja vahel. Uurijaile on see piir kindlaksmääratav seepärast, et enamik tarvitatavaist allikaist esi-ajaloolise aja uurimisel lõpeb selle ajajärguga.
     Muutuvad matmiskombed. Surnuile ai panda enam hauda kaasa ei töö- ega sõjariistu, ehteasju, rõivaid jne. nagu seda varemalt oli tehtud. Ristiusu õpetuse järgi oli hauatagune elu märksa teistsugusem, kui maapealne. seal polnud vajadust ilmalike tarbeasjade ja -riistade järele.
     seesuguse haudade tühjenemisega kaotab aga uurija ühe oma kõige tähtsamatest uurimisabinõudest - hauapanused, mida surnule kaasa pandi ja mis valgustavad seda aega, millest nad on pärit.

     Igal ajal ja igal maal ei ole esi-ajaloolise aja piir nii selge, kui Eestis, Soomes ja Skandinaavias. Ajalooline aeg ei alga igal pool ristiusu tulekuga ning sellega ei kaasne vanade matmiskommete ja usu kadumine.
     Me teame näiteks, et
     *Prantsusmaal algas ajalooline aeg umbes 50 a e. Kr.;
     *Itaalias ja Kreekas 600-500 a.e. Kr.;
     *Egiptuses ja Mesopotaamias 2500 a. e. Kr.
     Nende maade ajalooline aeg sisaldab endas pika ajajärgu, kust on olemas juba mitmesuguseid dokumente, aga vanad usu ja matmiskombed püsivad täitsa endistena.

     Esi-ajalooline aeg jaotatakse kolme suurde ajajärku, ehk perioodi: kivi-, pronksi- ja rauaaeg. need nimetused on antud selle materjali järgi, millest peaasjalikult valmistati töö- ja sõjariistu.
     Tõsi küll, meiegi päevil on raual tarbeasjade valmistamisel tähtis koht ja meie elame järelikult veel praegugi raua-ajajärgus. Rauaaja all aga mõistame peaasjalikult siiski ainult esi-ajaloolist aega, mis lõpeb koos ajaloolise aja algusega.

     Raud sai tuttavaks u. a. 1200-1000 e. Kr (Põhja-Euroopas 500-600 aastat hiljem).
     Vahemeremaades ja Kesk-Euroopas algab rauaaeg u. a. 1100-900 e. Kr.
     Põhja-Euroopas algab rauaaeg u. 500 a. e. Kr.

     Enne rauaaega oli pronksiaeg, millal töö- ja tarberiistu valmistati pronksist, niisama ka ehteid, kuigi kuld ja hõbe olid juba tuttavad.Ka kogu järgneva rauaaja kuni meie päevini tarvitatakse veel pronksehteid. pronksiajal valmistati aga pronksist ka mõõgad, odad, noad, kived, sirbid jne.

     Enne pronksiaega oli kiviaeg. Mitmel maal mind aga kiviajalt otsekohe, pronksiaega vahele jättes, raua tarvitamisele üle.

     Põhja-Euroopas:
     Kiviaeg lõppes  u. 1500 a. e.Kr.
     Pronksiaeg lõppes u. 500 a. e. Kr.
     rauaaeg lõppes u. 1000-1200 a. e. Kr.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927   A.M.Tallgren