Euroopa kiviaeg I

     Kiviaja vanemat algusjärku, mis vastab looduslikult Põhja-Euroopa jääajale, kutsutakse paleoliitikumiks ehk vanemaks kiviajaks. Sellele järgnevat ajajärku kutsutakse neoliitikumiks, ehk nooremaks kiviajaks.

     Vanemal kiviajal olid looduse- ja ilmastikuolud hoopis teised, kui nooremal kiviajal.
     Vanema kiviaja kultuuri seni kõige tuntumad muistised on leitud Prantsusmaalt ja Püreneedest, kus jääaja lõppedes oli tekkinud küllaltki kõrge koopaelanike kultuur luust ja tulekivist tarberiistadega, nikerdamisoskusega ja kunstiliselt hämmastavalt kõrgete naturalistlike koopamaalidega. See kultuur meenutab praeguste arktiliste rahvaste kultuure.
     Jää sulades liikus osa elanikke põhja poole ja sel teel sai Põhja-Euroopa oma esimesed asukad, kes asusid elama kalurite ja rannaelanikena.
     Lõuna poolt tulnud kultuur hakkas erinevates kohtades aeglaselt eristuma koos asustuse laienemisega.
     Läänemere lääneosas (Taanis) mindi juba varakult üle luuesemete tarvitamiselt tulekivi tarvitamisele tööriistade valmistamiseks, sest tulekivi ei vajanud teritamist.
     Läänemere idaosas (Eesti) olid aga tulekivi puudusel luu ja sarv veel hiljemgi tähtsaks tööriistade valmistamise tooraineks. Soomes aga valmistati tööriistu peamiselt looduses leiduvatest kivimitest, mida sai teravaks ihuda.
     Elamisviis oli alguses rändlev, püsivaid asulaid ega kinniseid külasid tolleaegses Põhja-Euroopas veel ei tuntud.
     Looduslike olude muutudes nooremal kiviajal, vabanesid inimesed pikast kultuurilisest tardumusest, kohastusid uute oludega ja said looduse peremeheks.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927   A.M.Tallgren