HARIDUS

11.sajandist toimus Lääne-Euroopas kiire linnade areng. Sellega kaasnes ka kiire kultuuri ja majanduse areng. Linnadel oli vaja kaitsta oma õigusi ja võidelda suurfeodaalide vägivalla ja omavoli vastu. Selleks sobis Rooma Tsiviilõigus. Samas oli aga vaja haritud inimesi, kes oskaks neid seadusi ka keskaja oludele kohandada. Sellest olid huvitatud ka kuningad ning isegi katolik kirik soovis süstematiseeritud kirikuõigust ning kiriku kaitsjaid ketserite vastu. Kõik see andis tõuke linnakoolidele ja nende arengule ning kujunemisele ülikooliks. Esimesed ülikoolid loodi Itaalias. Üks osa ajaloolasi peab esimeseks Parma Ülikooli (1065), teine osa aga Bologna Ülikooli(1119).15.saj.lõpus oli Euroopas juba 65 ülikooli.
Enamik ülikoolide õpilastest ja õppejõududest olid pärit eri linnadest ja seepärast puudusid neil ülikoolilinnas kodanikuõigused. See tekitas vajaduse ühineda tsunftitaolisse organisatsiooni. Ja tõepoolest, keskaegne ülikool oligi omamoodi õpetamise tsunft.
Kogu õppetegevus toimus muidugi ladina keeles. Seega kujunes välja oma terminoloogia. Studiosus ehk student (tudeng) tuletati tegusõnas studere, mis tähendab hoolsalt õppima. Bakalaureus(baccalaureus – teadusliku kraadiga isik) võis juba nooremaid õpetada. Õppejõud moodustasid fakulteedi(facultas – võime, st. võime õpetada mingit teadust) Fakulteedi hulgast valiti dekaan (decanus – kümnik, oli Rooma sõjaväes kümne mehe pealik), kes esindas teaduskonda. Rektor juhtisülikooli ning ta valiti ametisse väga lühikeseks ajaks. Kuna ükski oli raske sellist suurt üksust juhtida, abistasid rektorit sekretärid, prorektorid, notaariused ja sündikud.
Keskaegsed linnad soosisid ülikoole. Ülikoolid meelitasid linna uusi elanike ning head üliõpilased tõid linnale ka kuulsust.
Keskaegses ülikoolis oli neli teaduskonda. Kunstide teaduskonnas õpetati seitset vaba kunsti. Kui need olid õpitud, võidi õpinguid jätkata kas arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Ülikooli astudes olid poisid tavaliselt 14-15.
Seitse vaba kunsti jaotati kahte astmesse:ülemisse ja alumisse. Alumises astes olid retoorika(kõnekunst), grammatika(kirjutamine) ja dialektika (vaidluskunst). Ülemas astmes olid geomeetria, aritmeetika, muusika ja astronoomia
Ülikoolides õpetati kahel viisil: loengute ja dispuutidega. Loeng oli vahend, dispuut aga eesmärk, mille nimel tehti loengutes märkmeid. Loengust puudumise eest tuli trahvi maksta. See käis ka tudengite ja õppejõudude kohta. Loengul luges õppejõud raamatut ning samal ajal kommenteeris seda ja seletas. Loengud algasid väga vara, et ära kasutada võimalikult palju päevavalgust. Hommikul olid kohustuslikud loengud, kus loeti ette ja seletati tähtsamaid raamatuid. Pärastlõunal olid erakorralised loengud. Õppejõud ei pidanud siis nii palju kommenteerima ja võis kiiremini lugeda. Algselt pidi iga õppejõud oskama kõiki aineid seletada ning alles hiljem, ülikoolide arenedes, hakati spetsialiseeruma teatud ainele. Enne loengut lepiti alati hinna suhtes kokku. Keskaegsed õppejõud kurtsid tihti:” Teada tahavad küll kõik, aga teadmiste eest ei taha tasuda keegi”. Ajapikku muutus selline maksmine kohustuslikuks õppemaksuks, mida oli alati kindel summa.
Keskajal oli pärgament kallis ja seepärast kasutasid õpilased märkmete tegemiseks puulaaste jms.
Loengute plaanid olid kindlaks määratud ja õppejõud pidi lõpetama raamatu kindlaks ajaks ja kui ta seda teha ei suutnud, tuli tal trahvi maksta. Keelatud oli raamatute sõna-sõnaline dikteerimine.
Loengutest palju rohkem meeldisid õpilastele dispuudid – teaduslikud vaidlused. Keskajal peeti väga oluliseks oskust vaielda. Seega olid väga hinnatud õppejõud ja tudengid, kes olid hästi esinenud dispuutidel. Otsustav ei olnud väidete tõesus vaid hoopis valjem hääl ning oskus tõsta esile loogikat. Tihti mindi dispuudil isegi nii teravaks, et läks kakluseks.
Üliõpilastele muutis dispuudi veelgi meeldivamaks võimalus esitada vaidluse lõpus küsimusi. Tudengid oskasid viisakal moel teha õige ebaviisakat nalja ja just nende küsimustega võeti läbi inimese patud ja armuseiklused(eriti vaimulike).
Keskaegses teaduses mängis olulist rolli skolastika. Nii oli lugu ka ülikoolidega, kuid kahjuks oli seal teaduslik tase liigagi madal.
Arstiteaduses valitses kogu keskaja jooksul müstika, kuna laipade lahkamine oli paljudes kohtades keelatud. Alles 14.sajandil said ülikoolid lahkamiseks kurjategijate laipu. Selline lahkamine oli suursündmus, mida tulid vaatama ka paljud linlased. Lahkamine ise nägi välja järgmiselt: meditsiiniteaduste doktor istus kateedris ja luges Galenose “Anatoomiat” ning ladina keelt mittekõnelev habemeajaja pidi samal ajal näitama mida õppejõud luges. Pole ime, et alatihti tekkis arusaamatusi, kuna jutt ja näidatav koht ei langenud kokku.

MUUD TEADUSED
Tähtis teadusharu oli alkeemia. Alkeemikute eesmärgiks oli leida “tarkade kivi”, mis pidavat muutma kõik materjalid kullaks. Seda kahjuks ei avastatud, ent katsete käigus avastati palju muud kasulikku. Sama oluline oli ka astroloogia ehk tähtede järgi ennustamine. See oli väga levinud ning au sees, sest inimesed olid ääretult ebausklikud.