Helveetsia vaikülad II

     Vaikülade leiud kujutavad igapäevast elu ja tööd esiaja külas.
     Harilikud on muidugi kiviriistad, harvemini tulekivist, sagedamini dioriidist. Need olid varre külge kinnitatud hirvesarvest vahelüli abil.Hirvesarvest on ka muidu kaunis palju riistu, õngekonkse ja harpuune. Kalastusest kõnelevad ka võrkude jäänused ja üks tervena leitud võrk ühes korkidega.
     Ilustusi on luust, vahel ka merevaigust helmeid ja ripatseid. On ka kõrvarõngaid, nööpe, nõelu, kamme ning puust juuksenõelu. Puust on üldse kaunis palju asju, nende hulgas härjaikkeid ja ühest puust õõnestatud venesid. Veel mainitagu puust vibu, ainuke niisugune kiviajast, mis on säilinud, puupotid ja kausid, pingid, lauad ja toolid.
     Leidudest on huvitavad looma- ja taimeriigi jäänused. Määratud on 63 liiki loomi, muuhulgas härg, lehm, kobras, hirv, siga hunt, rebane, koer, saarmas, tuvi toonekurg, part, kull. Taimi on määratud üle 50 liigi, muuhulgas 2 sorti otri ja 3 sorti nisu. Säilinud ei ole mitte ainult seemneid, vaid isegi leiba ja kõrvetatud vilja.
     Riided olid linast ja villast. Need olid värvitud 4 värviga: musta (söest ja rasvast tehtud), punase (punasest raudkivist), kollase (Reseda luteola'st) ja sinisega (leedripuuga - Sambucus edulus'est).

      Helveetsia kõige vanemate vaikülade ehitajad olid juba aru saanud sellest kasust, mida annab ühiskond - hulgana üheskoos püsivalt asumine.
     Tolleks ajaks olid inimesed juba välja jõudnud algelisest jahi- ja kalastuskultuuri seisundist, kuigi, nagu leiud näitavad, oli kalastus veel tähtis elatusabinõu.
     Arenenud elust tunnistavad ka leiud. Nendest näeme, et vaikülade elanikud olid karjakasvatajad ja tuttavad kõigi koduloomadega.
     Et nad polnud rändavad nomaadid, nagu näiteks steppide karjakasvatajad, tõestab ka asjaolu, et põlluharimine, mis nõuab tingimata püsivat asumist, oli neile tuntud ja üldiselt tarvitusel. Nad tundsid mitmeid viljasorte, nagu leitud seemned näitavad: nisu, otra, õunu jt.
     Et rõivaiks ei olnud enam ainult loomanahad, tunnistavad riidetükid ja linaseemned.

     Esi-ajaloolisi vaikülasid leidub ka mujal Euroopas, kuigi nende keskus asub Helveetsias. Neid on veel Helveetsia läheduses olevais Prantsusmaa, Saksa, Austria ja Itaalia osades.
     Vaikülade kultuuri ajajärk kestis 3000-2000 a. e. Kr., seega algas see juba kiviajal ja jõudis välja ka pronksiaega.

     Vaikülasid leidus ka ajaloolisel ajal. Antiik-kirjanduses Herodotose teostes leidub kirjeldusi Balkanil, Prasia järvel asunud vaikülade elanikest:
     "Nad elavad päris järves järgmisel viisil. Kesk järve on kokkuliidetud parv kõrgetel vaiadel ja sinna viib kaldalt üks ainus sild. vaiad, milledel parv seisab, olid kodanikud vanal ajal üheskoos järve põhja löönud. Pärastpoole ilmus nende juures seadus ja nad tegid nii: iga naise kohta, kellega mees naitus, pidi ta 3 vaia tooma mäestikust ja põhja lööma. Igaüks neist võtab mitu naist. Nad ise elavad nii: igaühel on parvel oma maja, kus ta elab ja põrandas on auk, kust riismed järve visatakse. Väiksed lapsed seotakse jalgupidi nööriga kinni, et nad alla ei kukuks. Hobustele ja koduloomadele antakse kalu toiduks. Kalu on nii palju, et  kui keegi laseb korvi august vette ja vähe aja pärast selle välja tõmbab, on see kalu täis."     

Raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927 A.M.Tallgren