Ristisõdade mõjul tõusid Euroopas au sisse saunad. Nagu Rooma impeeriumi ajal nii ka keskajal, ei olnud saun üksnes pesemiskoht. Seal veeti aega, kohtuti äriasjus aga ka armsamaga. Keskaegses saunas olid meeste ja naiste pesemisruumid ühised. Linlane käis saunas üks kord nädalas. Kui oldi end puhtaks pestus, siis söödi ja joodi. Selle läbiviimiseks asetati üle vanni puust laud, kuhu asetati road ja joogid. Saunaskäimine vähenes, kui märgati, et sealt võib saada mõne nakkushaiguse. Seepärast ehitasid linnakodanikud enda majadesse pesemisnurki. Linnades asuvad saunad ehitati tavaliselt kivimajadena linnamüüri äärde.
Keskaegset inimest kimbutasid paljud haigused. 14. saj. Keskel laastas Euroopat kohutav katkulaine, milles hukkus 45% kogu Lääne-Euroopa elanikkonnast. Inimesed käitusid haiguslainete puhul erinevalt. Osad veetsid päevad ja ööd palvetades, osad põgenesid majadest metsa, osad veetsid aega mõttetu prassimisega. Rännati kõrtsist kõrtsi ning kulutati kogu oma raha ja varandus. Katku eest polnud pääsu.
Levinumad ravivõtted olid klistiir ja aadrilaskmine. Mürgituse puhul soovitati inimene jalgupidi üles riputada, et mürk saaks suust, ninast, silmadest ja kõrvadest välja valguda.
Palju oli silmahaigusi, tuberkuloosi ja leeprat ehk pidalitõbe. Kogu arstiabi tugines aga tegelikult usul ja ebausul. Reliikviad, pühapildid ja nende puudutamine pidid parandama haavu, ravima haigusi ja leevendama õnnetut armastust. Kergendust pidid tooma ka paberil nõiasõnad, mis tuli haigel alla neelata.
S A T O R Loe, mis suunas tahad, alad samad sõnad.
A R E P O Need saladuslikud ladinakeelsed sõnad “tenet opera sator”,
T E N E T pidid tähendama “külvaja hoiab tööd” ja olevat lühend müstilisest
O P E R A lausest “Suur Külvaja hoiab kõik tööd oma käes”
R O T A S
Eristati meedikuid ja arste. Meedikul pidi olema ülikooliharidus. Nemad määrasid diagnoosi järgmiselt : heitsid pilgu haigele, tuletasid meelde mõne antiikaja autoriteedi tsitaadi, tegid sellest järelduse ning määrasid ravi. Arstid olid aga habemeajajad-haavatohtrid. Nemad võisid aadrit lasta, teha lõikusi ja ravida värskeid haavu. Saunamehed tohtisid ravida üksnes saunas.
Kohalikele arstidele olid suureks konkurendiks rändarstid, kes olid oma ala spetsialistid.
Ravimeid sai osta linna apteegist. Näiteks rästikuliha, põletatud mesilasi jms. Suurepärased ravimid pidid olema naftaga läbiimmutatud riidetükid, mille sisse olid mässitud muumiad.
Leeprasse haigestunud inimesi eraldati tervetest ning nad paigutati haigemajadesse ehk hospidalidesse, selles tuleneb ka leepra eestikeelne vaste pidalitõbi (hospidalitõbi). Samas olid hospidalid mõeldud aga vaeste jaoks. Sissetulekuallikaks hospidalil oli kas maavaldus või siis rikaste linnakodanike pärandused.