Jüriöö ülestõusu tõlgendusi
MIKK SARV

Jüriöö ülestõus on eesti rahva ajaloos oluline tähtpäev, millest on palju kirjutatud. Siiski on ajaloos seiku, mis pakuvad ka tänastele uurijatele huvi.

Mööda käin Jüri jõesta
astun Mardi allikasta.
Ei joonud Jüri jõesta,
maitsnud Mardi allikasta!
Jüri joob, Jüri jörutab,
Jüri annab teistelegi,
kingib kihelkonnalegi.
Jüri taskus taevavõtmed,
Jüri põues põrguvõtmed.
Jüri teeb lahti taevauksed,
põruteleb põrguukse.
Jüri tahtis taeva minna,
pidi aga põrgusse pugema!

Selline regilaulutekst saadeti 1888. aastal Jakob Hurdale Järvamaalt Koeru kihelkonnast.

Pole võimatu, et selles Järvamaalt saadetud lauluridades on säilinud rahvapärane mälestus-tõlgendus enam kui poole tuhande aasta tagustest dramaatilistest sündmustest kummaski maakonnas, purunenud lootustest ja kibedast tegelikkusest.

Erinevad käsitlused

1880 ilmus trükist 17-aastase Eduard Bornhöhe ajalooline jutustus «Tasuja», esimene eestikeelne ilukirjanduslik käsitlus Jüriöö sündmustest 1343. aastal. Raamat levis mitmes kordustrükis laialt rahva hulgas, jutustuse populaarsust võis võrrelda «Kalevipoja» tuntusega.

Baltisaksa ajaloolaste huvi Jüriöö sündmuste vastu õhutas 1870. aastal Breemeni linnaraamatukogust juhuslikult leitud Liivi ordu viimase krooniku Johannes Renneri käsikiri XVI sajandist. Leitud kroonika sisaldas peaaegu sõna-sõnalise ümberkirjutuse põhiosas 1346 valminud Liivi ordu kaplani Bartholomäus Hoeneke kirjutatud alamsaksakeelsest nn nooremast riimkroonikast. Leitud käsikirja hakkas Göttingeni ülikoolis uurima Tallinnast pärit baltisaksa üliõpilane Konstantin Höhlbaum, kes oma doktoriväitekirjas jõudis 1872. aastal järeldusele, et kroonika on äärmiselt tõetruu.

Hoeneke kroonikat on kasutanud ka hilisemad kroonikakirjutajad - tema ametipärija Liivi ordus Hermann Wartberge ladinakeelses «Liivimaa kroonikas» XIV sajandi teisel poolel, mitme kirjutaja kirjutatud Saksa ordu nooremas kõrgmeistrite kroonikas ja võibolla ka Saksa ordu heeroldi Marburgi Wigandi alamsaksakeelses Preisi orduharu sõjakäike kirjeldavas riimkroonikas. Ka Balthasar Russow on oma alamsaksakeelses «Liivimaa provintsi kroonikas» kasutanud nooremast riimkroonikast lähtuvat andmestikku.

Eestikeelsesse teaduskirjandusse jõudis Jüriöö käsitlus esmakordselt aastal 1924 Juhan Luiga uurimusena «Harju mäss». Luiga pidas Renneri kroonikat ebausaldatavaks ja esitas oma tõlgenduse sündmustikust, nähes ülestõusus rahvuslikku vabadusvõitlust, mille nurjasid ordu diplomaadid, provotseerides Padise kloostri vallutamise. Luiga raamatut käsitleti 1925. aastal kriitiliselt Tartu Ülikooli üldajaloo professori J. A. Cederbergi ajalooseminaril. Seminaritööna valmis üliõpilase Georg von Rauchi käsitlus Rootsi kuninga Magnus Erikssoni Liivimaa-poliitikast XIV sajandi esimesel poolel.

Järgnevad aastad, eriti kolmekümnendad ja neljakümnendad, olid eriti rikkad Jüriöö sündmuste kirjandusliku käsitlemise poolest, andes kokku ligi poolsada teost. Arvatavasti oli see üks võimalikke ajendeid sündmustiku teaduslikuks käsitlemiseks nii ajaloolase Sulev Vahtre Tartu Ülikoolis 1955 kaitstud kandidaadiväitekirjas «Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348) ajalooallikana» kui teoloog Uku Masingu kahes käsikirjalises essees «1343. Lugemine Hoeneke-Renneri valedest ja esimesest koalitsioonist Liivi ordu vastu & selle eellugudest» (50 lk, dateeritud 27. II 1956) ning «1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult» (80 lk, valminud arvatavasti mõnevõrra hiljem).

Kroonikate usaldusväärsus

Sulev Vahtre avaldab 1960. aastal viie Jüriöö sündmusi käsitleva kroonika originaaltekstid koos eestikeelse tõlke ja põhjalike kommentaaridega - «Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348)». Hinnates kroonika usaldatavust ajalooallikana kirjutab Vahtre: «Kroonika kasutamisel peab kogu aeg tähelepanelikult silmas pidama, et selle täpsuse, detailsuse ja näilise objektiivsuse taga seisab autor, kes küll kirjeldatavaid sündmusi suurepäraselt tundis, kuid vaatles neid ja andis edasi läbi saksa feodaalide ja eriti ordu prisma.»

Riimkroonikad olid tarbetekstid, mida loeti ette ordukonventide ühistel söömaaegadel, seega pidid tekstid igati kinnitama orduliikmete eneseusaldust ja võitlusvaimu.

Uku Masingu seisukohad

Uku Masingu Jüriöö-esseed levisid käsikirjalistena kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel ajaloo- ja teoloogiaüliõpilaste hulgas. Esimene avalik tunnustus Masingu tööle väljendus professor Jüri Kivimäe sõnavõtus «Uku Masingu ajalootõlgitsused» Uku Masingu kollokviumil 10. veebruaril 1996, kus ta tõdes mõlemad käsikirjad pigem esseeks kui uurimuseks ja tõstis autorit esile uudsete küsimuste püstitajana.

Masingu mõlemal käsikirjal puudub kokkuvõtlik ees- või lõppsõna, olulisemad väited leiduvad teksti sees eraldi esile toomata. Masing peab sündmuste algatajateks Harju-Viru eestimeelseid vasalle koostöös Tallinna piiskop Olavi (piiskopiks 1325-1351) ja Padise tsistertslaste kloostri ning selle abti Nicolaus Risbiteriga (abt 1343?-1351), pidades võimalikuks kummagi nimetatud isiku eesti päritolu. Seega välistab Masing riimkroonika põhiväited võitluse suunatusest Taani kuninga vasallide ja vaimulikkonna vastu ning peab põhivastaseks riimkroonika koostaja tööandjat Liivi ordut:
«Kui nyyd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli ta motiiviks? Mu meelest jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine polnud ylestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks.»

Eestimeelsete ja eesti päritolu vasallkonna kujunemist kirjeldades väidab Masing:
«Kõigest olemasolevast ja normaalse inimese poliitilisest kaalutlemisvõimest paistab järgnevat, et kuningas Erik VII Menved hoolimata sellest, et ta vasallkond Eestimaal vahel käitus väga omavoliliselt, ometi taipas, et ta suudab Eestimaad hoida oma käes ainult kahel tingimusel. Esiteks siis, kui olnuks võimalik kogu maa läänistada taanlasile või vähemalt rahvale, kes erinenuks naaberalade vasallidest, kel polnuks sugulasi ja sõpru Ordu ja piiskoppide maa-alade sakslaste hulgas. Et see ei olnud võimalik, siis jäi yle teine loomulikum tee: kuulutada Taani kuninga läänimeheks kasvõi iga eestlasest vabataluniku, kes selleks avaldas soovi/…/ .»

Sündmuste kavandatud käik oli Masingu hinnangul järgmine:
«/…/ Strateegiliselt oli aktsioon - minu meelest - väga hästi plaanitud. Venelased nähtavasti pidid ahvatlema Ordumeistri piirimaale, harjukad ja Turu foogt ryndama läbi Järvamaa, Conrad Preen koos virukate ja Viiburi foogtiga pidi ehk toetama novgorodlasi või läbi Tartumaa liikuma Ordumeistrile selja taha ja suruma ta kaugele Venemaale, kus Ordut võimalik olnuks hõlpsalt hävitada.»

Masingu järgi olid aktsiooni algatajad kokku leppinud ka Rootsi kuninga Magnus Eriksoniga, saamaks toetust Turu ja Viiburi foogti laevastiku poolt, ja Taani kuninga Valdemar IV-ndaga, kaasamaks kuninga asehaldurit Eestis Conrad Preeni ründama ordut Narvast. Mõlemad kuningad olid huvitatud kontrolli säilitamisest ja suurendamisest tulutoovate kaubateede üle ja Hansa mõjuvõimu vähendamisest.

Poliitiline olukord

Olukorda Rootsi ja Taani kuningakojas on hästi kirjeldanud eespool nimetatud Georg von Rauch oma Tartu ülikooli seminaritöö põhjal kirjutatud artiklis:

«Juba 1304 ilmnes Eesti vasallide keskel ohtlik separatism. Mis veel hullem, osa neist hakkas heitma igatsevaid pilke Liivimaa Saksa Ordu poole, mis ei suutnud unustada aegu, kui mõõgavennad võimutsesid ka Eestis. Kristoffer II nõrk ja õnnetu valitsemine (1319-26, 1329-32) lasi ohjad päris lõdvaks. Hertsogkonna läänistamine kord hertsog Knud Porsele, kord Brandenburgi krahv Ludvigile hävitas vasallide viimsegi sümpaatia Taani vastu. /…/ Stockholmis leidus noor (sündinud 1315, valitses 1318/19-1364, suri 1374), kuid teguvõimas valitseja, kes peale piisava kaitse võis anda neile teatud määral iseseisvust - Magnus II Eriksson /…/»

Jüriöö juured Skånes?

Taani kuningakoja suhteid Saksamaa ja Rootsiga ning võimalikku eellugu meie Jüriöö sündmustele kirjeldab rootsi ajakirjanik Christer Andersson artiklis «Skåne. Kuningriik ja mässuvägi» (Nordvästra Skånes Tidningar, 5. jaanuar 1997); 1329 panditi Skåne Holsteini krahvile Gertile. /…/ Holsteinlased pigistasid oma foogtide valitsemisel skoone aadlilt, linnaelanikelt ja talupoegadelt välja viimse kui vara. Paari aasta jooksul viis see kogu elanikkonna peaaegu täieliku paljaksröövimiseni. Ent siis lõi skoone
talupoegade vägi holsteinlasi ja teisi sakslasi Lundis. Ligi 300 neist püüdsid leida varju toomkirikus, kuid skoonlased ei halastanud ja tapsid nad viimseni. Nii jäi Skåne juhita ja kaitseta. /…/

Ainus võimalik kandidaat Skoonemaa kuningaks, kellelt võis loota vägesid kaitseks vaenulike sakslaste vastu, oli Rootsi ja Norra (tollal 17-aastane) kuningas Magnus II Eriksson.»

Skåne mässuväe tegevus ja selle tulemused ei saanud olla teadmata Taanimaa teises provintsis Eestimaal. Kuulus ju Tallinn jätkuvalt Lundi peapiiskopkonda. Masingu oletus Tallinna piiskopi Olavi seotusest aktsiooni algatamisega sobib hästi tema sidemetega Lundis ja Skånes, oli ju Olav piiskopiks üle veerand sajandi, 1325-1351. Võimatu ei saa olla ka see, et Jüriöö sündmustiku kujunemisel oli oma osa ordu ennetaval vastuaktsioonil, mille eesmärgiks oli vältida Skånes toimunut või koguni maksta selle eest kätte.

Kinnitused

Masing toob oma väidete kinnitamiseks hulganisti näiteid ordu vägivallategudest Padise kloostri ja vaimulikkonna vastu. Ta leiab, et enamiku kloostri ilmikvendadest ja alamast vaimulikkonnast, samuti nagu alamast vasallkonnastki moodustasid eestlased. Padise kloostri põletamises ja munkade ning võhikvendade tapmises peab Masing süüdlaseks ordut, kes kroonikas süü eestlaste kaela veeretas. Tõestuseks viitab ta kloostri headele suhetele Rootsi kuningas. Magnusega, kes andis Padise kloostrile abt Nicolaus Risbiteri aegu ohtralt maid ja privileege Soome lõunarannal. Masing oletab, et, nõnda oli kloostri toel võimalik ordu poolt tagaotsitavaid mässulisi Soome varjule toimetada.
Masing peab kaudseks tõendiks Taani kuninga süütundest hukkunute pärast kahes ülestõusukoldes, Raplas ja Keilas, sealsete kirikute patrooni õiguste ning kõigi muude õiguste kinkimist Tallinna Toomkirikule 25. mail 1346. Seda tegi kuningas oma hingeõndsuse ja oma naise ning esivanemate ja
järeltulijate hingeõndsuse pärast.

«Rapla ja Keila kirikus tuleb vastutasuks mälestada kõikide mainitute hingi kahel puhul aastas väga majesteetlikul kombel: Tallinna piiskop isiklikult või üks tema saadetud kanoonikutest koos kohalike kanoonikutega peab pidama hingemissat 4. mail ja 10. oktoobril. /…/

… mida tähendas, et kahel päeval aastas hingemissa lõppedes nagunii pisikeses Rapla ja Keila kirikus Tallinna piiskop või tema asendaja isiklikult kutsub eestlasi palvetama kuningas Valdemari ja tema kodakondsete hingede eest muil puhkudel või sealsamas. Taani kuningas mingis mõttes annab oma hinge nende meelevalda. Kui aga küsida, miks ta seda teeb, siis mu meelest pole vastata muud, kui et Rapla ja
Keila rahva ees ta tunneb end kuidagi syydlasena. /…/

Symboolne toiming on vahel tyhine, vahel vapustav. Ma näen neid Rapla kiriku ümber põlvitavaid kuulamas piiskopi sõnu ja tahaksin, et see komme mingil kujulgi elustataks.»