KÄSITÖÖ

Linnaelanike peamine tegevusala oli käsitöö. Tolleaegsed käsitöölised oli väiketootjad. Kõik, alates pisimatestki tööriistadest kuni töökojani, oli käsitöölise eraomand. Linnakäsitöölised koondusid erialade järgi tsunftidesse – käsitööliste kutseühingutesse. Tsunftide loomise põhjustasid eelkõige vajadused kaitsta käsitööliste huve ning reguleerida tootmist ja kaubavahetust. Käsitöö spetsialiseerumine tõi kaasa ka tsunftide killustatuse. Seppadest kasvasid välja nt. relvasepad, lukksepad, vasksepad jne. Neil kõigil olid oma tsunftid.
Iga käsitööline, kes kuulus tsunfti, omas õigust valmistada erinevaid esemeid. Neid, kes tsunfti ei kuulunud, kutsuti tsunftijänesteks. Kui nad salaja käsitööd tegid ning see avastati, siis kihutati nad linnast välja.
Tsunftide liikmed valmistasid tooteid üksnes tellimuste põhjal. Seetõttu nn. masstootmist ja ülejääke ei esinenud. Toodang oli piiratud ning rahuldas peamiselt linlaste vajadusi. Tsunft oskas asju reguleerida nii, et käsitööline ei olnud vaene, aga ei saanud rikkaks ka.
Tsunft oli eelkõige mõeldud tootmise ja müügi reguleerimiseks, kuid samas olid nad ka poliitilised ja sõjalised (vajadusel panid tsunftid välja oma väesalga) organisatsioonid. Samuti oli tsunft usuline koondis. Igal tsunftil oli oma kaitsepühak, koos tähistati usupühasid ning käidi jumalateenistustel. Suurte vabaõhuetendustes – müsteeriumides – usaldati igale tsunftile teatud stseenide esitamine. Tsunftid osutasid tsunftiliikmetele vajalikku abi. Toetati nende perekondi ja anti abi haiguste puhul.
Tsunfti kuuluvate käsitööliste elu oli kuni pisiasjadeni kindlaks määratud. Tähtsamad reeglid olid kirja pandud põhikirjas ehk skraas. Skraa nägi ette ka uute käsitööliste ettevalmistamise korra. Kui algselt saadi väga kergelt õpipoisist selliks ja sellist meistriks, siis juba 14.sajandil muutus see palju keerulisemaks:
Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpipoisi isa maksis kinni kõik kulud ja ostis vajalikud riided. Igapäevane toit anti meistri poolt. Õpipoissi kasutati algselt vaid abitöödel, käsitööala õppimine algas hiljem. Õpiaja edukalt läbinud noorukist sai sell. See toimus läbi kindla tseremoonia. Et piirata liigsuure tööjõu kasutamist, lubati meistril omada vaid kahte selli ja kahte õpipoissi korraga. Tihti saatsid meistrid selle teise linna või riiki oskusi omandama. Selline rändav sell sai endale nimeks vandersell. Jõudes sihtmärki, esitas ta kohalikule tsunftile soovituskirja ning kui oli vaba koht, võis ta sinna jääda. Kui polnud reisis sell edasi. Selli tööpäev oli pikk (14-16 tundi), kuid seda kompenseerisid mingil määral sagedased usupühad. Ent siis tuli kirikus käia. Seega ei olnud sellil peaaegu üldse vaba aega. Meistriks saamine oli aga veelgi keerulisem. Kõigepealt nõuti meistritöö ehk šedöövri esitamist. Sellele lisandus veel suur meistrimaks tsunftikassasse. Vastsel meistril tuli kõigile tsunfti liikmetele uhke lõuna välja teha. Juba 14.sajandist sagenesid juhtumid, et sell ei saanud meistriks juba seetõttu, et polnud vaba kohta. Tihti võeti vastu uus meister siis, kui mõni vanadest oli surnud.