KUIDAS NÄGI MODENA WILHELM TARVANPEAD?
Toivo Aus

Hendriku Liivimaa kroonikast teame, et Rooma paavsti saadik Modena Wilhelm viibis Taani ja Mõõgavendade Ordu maatülide pärast 1226. a. Tarvanpea (Tarwanpe-) -nimelises kohas . Tegemist pidi olema hästi kindlustatud paigaga, sest piiskop Wilhelm peatus Tarvanpeal kaks korda. Kas Rakvere Vallimäel paiknenud Tarvanpea kujutas endast eestlaste linnamäge, kuhu võõrvallutajad rajasid hiljem kivilinnuse? See küsimus on muinasteadlasi huvitanud pikka aega (Wrangell, 1924; Ernits, 1924; Tõnisson, 1966; Henriku Liivimaa kroonika, 1982), kuid veenvalt pole seda seni suudetud tõestada.

Rakvere kivilinnuse ehituslugu on hoopis täpsemalt teada. Koos Tallinna Toompea ja Narva linnusega kuulus Rakvere Põhja- Eesti võimsamate keskaegsete kindluste hulka, kusjuures eeldatakse ka nende sarnast väljaehitamise kulgu (Eesti kunsti ajalugu, 1975). Kunstiajaloolase A. Tuulse (1942) järgi püstitati Rakverre kõigepealt korrapärase nelinurkse ringmüüriga kastell- linnus, mida kaitses üks kõrgem torn. XIV sajandi teisel poolel hakkas Liivi Ordu oma aja äraelanud kastell- linnust ümber ehitama konvendihooneks. Pärast peahoone täiendamist uue ida- ja lõunatiivaga moodustus konvendihoone tüüpi linnustele iseloomulik neljast hooneplokist piiratud sisehoov. Rakvere konvendihoonel ei puudunud nurgatornid, peahoonele kaitset pakkuvad ning sõjavägede majutamiseks kasutatud eelhoovid ja ruumide omavaheliseks ühendamiseks mõeldud ristikäik (kaaristu).

Julgen arvata, et Rakvere vanema asustuse ja eriti linnuse uurimisel (kestavad 1975. a. alates) sai pöördeliseks 1983. aasta, mil ehitusarheoloogilised kaevamised kummutasid paljude eelpool toodud väited (Aus, 1984).

Henriku Liivimaa kroonika andmed peavad Rakvere kohta paika. Rakvere Vallimägi oli tõesti nooremal rauaajal asustatud. Vanema asustuse probleemid nõuavad arheoloogidelt väga head Rakvere oosi tundmist. Ehitusarheoloogilistel kaevamistel tehti kindlaks, et Rakvere põhja - lõuna- suunaliste oosseljakute vahel paiknes kruusakuhjatis, mis kujutas endast looduslikult hästi kaitstud kõrgendikku. Kuhjatiseni ulatus siis ka oosseljakute- vaheline vagumus. Tänavate ja hilisemate hoonete müüride alt on üsna raske üles leida katkendliku kultuurikihi vanemaid hotisonte, mida Rakvere ordulinnuses katab kohati meetripaksune täitekruusakiht. Hilisema konvendihoone lõunatiival ja siseõues õnnestuski välja kaevata vanim elutegevushorisont, kust leiti söestunud ning kõdunenud puidutükke. Radioaktiivse süsiniku analüüs andis puiduproovidele läänest itta liikudes järgmised vanused: XI, XI - XII ja X - XII sajand. Nii vanu puitehitiste jälgi pole varem Rakvere oosilt leitud. Puidu dateeringutele lisas kaalukust kõrgendiku põhjaküljelt päevavalgele tulmud IX - X sajandisse kuuluv vibunoole ots, mis on Rakvere linnuse 10 000 leiu hulgas seni vanim ese.

Mida nendest leidudest järeldada? Pole kahtlust, et nooremal rauaajal elati hilisema kivilinnuse alal. Arheoloogilise leiuainese valguses hakkab piirjooni võtma ka eestlaste linnamäe asupaik. Selleks sobis ülihästi oosseljakute- vaheline kruusast kõrgendik, mida Henriku Liivimaa kroonikas nimetatakse Tarvanpeaks. Eestlaste muistse vabadusvõitluse järel kerkis linnamäele keskaegne kivilinnus. Rohkem kui 300 aasta jooksul nõudis kivilinnus pidevaid juurde- ja ümberehitusi, kuni tema müürid enam tulirelvade vastu turvet ei pakkunud ning asendati muldkindlustustega. Nende ehitamisel muutus oosi pinnamood tundmatuseni. Sellepärast võib praegu ainult oletada, et Tarvanpea linnamägi kuulus segatüübiliste linnuste hulka. Linnamäe rajamise aeg jääb aga esialgu lahtiseks. Tarvanpea linnamäge iseloomustab kõige paremini vallil kuivmüüri puudumine. Oosil polnud kergesti kättesaadavat paasi. Liiv, savi ja kruusa kõrval esineb siinses settematerjalis küll hulgaliselt vee poolt ümmarguseks lihvitud lubjakive, kuid need ei seisa ilma sideaineta müüris. Tundub tõenäoline, et linnamäge piiras puidust kaitsetara, kõrgendikul paiknesid aga hooned. Rakvere oos oli nooremal rauaajal üldse tihedamalt asustatud, kui seda seni arvatud. Üks XI - XII sajandi puitehitis avastati 1984. aastal ka Rakvere linna alalt, Rakvere oja, nn. Soolika läänekaldalt.

Väga tõsiselt tuleb arvestada oletust, et muinasajal elati hilisema konvendihoone lõunapoolse eelhoovi territooriumil, oosseljakute- vahelise vagumuse põhjas. Aegade jooksul on vagumuse kohale tekkinud nelja meetri paksune kultuurikiht, milles leiti 17 horisonti. Huvitavaid tulemusi andis üsna vagumuse põhjast otse kruusa peale tekkinud horisondist võetud pinnase analüüs. Proovist leiti nii tollese taimkatte jäänuseid kui ka inimtegevuse jälgi. Taimed moodustavad päris pika rea: männi, arukase, kuuse ja sanglepa puit, ubaleht, soopihl, ristlemmel, metskõrkjas, mitmed tarnad, tubasamblad ning hanemaltsad. Inimtegevust tunnistavad kalasoomused, kalade ja imetajate luutükid ning vitsiku küljelaud. Mineraalidest oli proovis kõige rohkem kvartsi. Samasse biotüüpi kuuluva taimkatte jäänuseid avastati ka vagumuse põhjast kõrgmal asuva oosi lääneseljakult. Mati Ilomets ENSV TA Geoloogia Instituudist peab võimalikuks, et vagumuse põhjas on olnud mingi puitehitis. Selle mahapõlemise järel hakkasid hoone asemel kasvama umbrohud, millest said valitsevateks hanemaltsad. Hüpoteesile vastu vaielda pole põhjust. Peab vaid lisama, et see ehitis pidi olema väga vana, sest vagumuse põhjast 350 cm kõrgemal dateeriti uuemate hoonete puitkonstruktsioonode katked XVI sajandisse. Muide, aastail 1959 - 1960 teostatud arheoloogilistel kaevamistel leiti sama koha ligidalt XII - XIII sajandi esemeid (Tõnisson, 1966).

Nagu senised ehitusarheoloogilised uurimistööd on näidanud, võib Rakvere oosist tulevikuski oodata veel mitmeid üllatusi. Põnevat uurimisainet pakuvad kasvõi Tarvanpea suhted Virumaa suurima küla Tõrmaga (Veispak, 1979) ja Rakverest 6,5 km loode pool asuva Kloodi Pahnimäe linnamäega.

Nüüd aga võõrvallutajate rajatud Rakvere kivilinnuse ehitusloost. Erinevalt A. Tuulse oletustest ei ehitatud Rakveresse reeglipärast kastell- linnust. Esimesest kivilinnuse kavatisest tunneme praegu üht keldrit. Omapärane on selle kivilinnuse rajamiseks kasutatud ehitusmaterjal - saviga seotud oosis leiduvad lubjakivid. Tähelepanu väärib teinegi tõik.

Varasema kivilinnuse rajamisel lähtusid ehitajad otseselt linnamäest. Võib isegi arvata, et kivilinnus ehitati ühe linnamäel asunud puithoone kohale, sest keldri põranda alt leiti üks XI - XII sajandisse dateeritud palgikatke. Ehitustegevuse järjepidevusele osutab ka see, et linnamäel leiti hilisema konvendihoone lõunatiiva alalt nooremate puithoonete jäänuseid. Üks proov dateerus vahemikku XII sajandi lõpust XIII sajandi keskpaika, teine XIII sajandi esimesest poolest XIV sajandi algusse. Puiduproovide määrangut kinnitasid XIII sajandist pärinev naiste noatupp ja XIII sajandi teisel ning XIV sajandi esimesel poolel kasutatud ammunoole ots. Tõenäoliselt pakkus XIII sajandi kivilinnusele omakorda kaitset puidust palissaad, mis jooksis linnamäe kaitsetaraga peaaegu ühel joonel Esialgu oli kivilinnuse juures veel küllaltki tähtis osa puitkonstruktsioonidel ning puidust kaitseehitistel.

Järgmisel ehitusetapil piirati esimese kivilinnuse kavatis tugeva kivist ringmüüriga. Rakvere ringmüüri plaani puhul ei saa rääkida mingist korrapärasest ruudust või ristkülikust, eelkõige arvestati tollastel ehitustöödel oosseljakute looduslikke kaitsetingimusi. Tüpoloogiliselt kuulub Rakvere ringmüür eestlaste linnamägedega seotud korrapäratu põhiplaaniga linnuste rühma (Eesti kunsti ajalugu, 1975). Ringmüürlinnust kaitsti ulgtaladele toetuvalt kaitsekäigult. Hoonestus koondus ilmselt linnuse loodenurka.

Aja jooksul linnuse kaitsevõime üha kasvas. Pärast ringmüüri pikendamist põhja poole kõrgendati seda vähemalt veel kolmel korral. Uude põhjatiiba ehitati keldrid ning linnuse lääneküljele kerkis ristkülikukujulise põhiplaaniga torn. Neljatiivaline suletud konvendihoone valmis Rakveres seniarvatust hiljem, tõenäoliselt XV sajandi lõpust või XVI sajandi esimesel poolel. Siis nihutati ka esimese ringmüürlinnuse lõunamüüri lõuna poole, mis andis uuele peahoonele pikema ning tunduvalt avarama eelhoovi. Sinna koondati majapidamishooned, töökojad, aidad, köögid ning rauasulatuskohad ja sepipajad. Hiljem lisati ansamblisse kahhelahjudega köetavad eluhooned, sest "keskajal koos ühe katuse all eksisteerinud linnus ja elamu hakkasid teineteisest tagasipöördumatult eralduma. Kaitsefunktsioonid kandusid muldbastionidele, esindusliku elamu ja ametiruumi ülesanded lossile" (Raam, 1973).

Vastamata on veel pealkirjas esitatud küsimusele. Nagu selgus, oli nooremal rauaajal Rakvere oosil mitmeid asustuskoldeid. Tundub tõepärane, et nii meile teadaolevad kui ka oletatavad paigad asustati eri ajajärkudel. Mis puutub noorema rauaaja ja varase keskaja asustusse, siis söandaksin paralleele tõmmata Tallinna Toompeaga, kus hiljemalt XIII sajandil paiknesid hooned linnuse kõrval. Võimalik, et juba X sajandist alates tekkis püsiasustus ka Rakvere oosil, kus elutegevus jätkus XII - XIII sajandilgi. Just eestlaste linnamäest sai alguse Rakvere ordulinnuse ehituslugu. Milline ka polnud asustus1226. aastal Rakvere oosil, Liivimaa kroonikas Tarvanpea nime all mainitud paigaks tuleb eeskätt pidada hilisema ordulinnuse peahoone kohal asunud linnamäge, kuid Modena Wilhelm võis näha asulatki selle läheduses.