Ajaloo uurimise järgnevus

     Inimsoo muinasaega uurides võib käia kaht eri teed: kas hakata algusest peale ja sammuda edasi, kuni ajaloolised dokumendid ilmuvad, või vastuoksa uurida kõige enne uuemad esi-ajaloolised perioodid läbi ja minna siis samm-sammult ajas tagasi.
     Uurimistöös paistab põhi kõige kindlam olevat, kui tarvitada viimast meetodit.
     Üldine ülevaade aga saadakse kergemini, kui hakata algusest ja liikuda edasi just nagu arenemine ise elus on toimunud.

     Uurija on vahel sunnitud nõnda uurima, et ta peab uuemast ajast tahapoole sammuma. Nii on lugu, kui uuritakse kohta, kus on kaua, läbi mitme aastasaja, ühes kohas elatud. Elust on muidugi selle kohta jäänud mälestisi maapõue. Kiht on kasvanud kihi peale, vanemad asjad kattunud uuematega, need jälle teistega jne. Nii on sündinud nn. kultuurikiht, mis on seda paksem, mida kauemini see koht on olnud elamiskohaks.
     Meie keskaja linnades on kultuurikihi paksus u. 3 m, mis tunnistab, et linn on praegu 3 m kõrgemal, kui ta oli asutamise aegu.
    Võrdluseks, vanima ajalooga linnade kultuurikiht Mesopotaamias ulatub 34 meetrini.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927    A.M.Tallgren