KÜÜDITAMINE
 

Mind küüditati Venevõimude poolt ära. Ning kujutage ette, nad tungisid minu korterisse ja andsid
mulle 20 minutit asjade pakkimiseks. Mis ma ikka kaasa oskasin võtta, võtsin õmblusmasina ja paar
leivapätsi. Siis panin lapsed riidesse ja hakkasimegi minema. Nii, kui me küüditamisrongi juurde
jõudsime tulid mingid püssidega mehed vastu ja peksid minu mehe läbi ning seejärel ütlesid nad, et mu
mees peab kuskile sõjaväkke sõdima minema ja kusjuures venesõjaväkke. Siis pidime koos lastega
mingisse loomavedamisvagunisse ronima ja seal ei saanud isegi istuda. Isegi oma loomulikke vajadusi ei
saanud seal vagunis normaalselt rahuldada. Möödus kolm päeva ja kaks ööd, vähemalt ma arvan nii, sest
sellel vagunil ei olnud isegi aknaid. Kolmandal ööl jõudsime kuskile suurde linna. Seal oli väga külm.
Siis tulid jälle need püssidega mehed vastu ja jagasid naised ja lapsed viielisteks rühmadeks. Paljud
naised lahutati oma lastest ja nad pidid uut elu alustama võõraste lastega. Kuid õnneks minuga seda ei
juhtunud. Need sõjaväelased juhatasid meid oma korteritesse, ühes toas pidi elama vähemalt viis
inimest. Paljud inimesed surid külma – ja näljasurma kuid mina olin kaasa võtnud õmblusmasina nagu
oleksin aimanud, et Siberis nii külm on. Aga ma aimasin, et paarist leivast me küll ära ei ela. Ja ma
hakkasin tööle õmblejana ning sain päris head raha. Ma sain viis rubla päevas. Poole rahast pidin
andma venelastele. Kuid elamiseks jäi piisavalt raha. Venerahvas oli eestlaste vastu väga vaenulik, nad
peksid lapsi ja varastasid raha, mis kuulus eestlastele.

Kaisa Ilves