LINNADE TEKKIMINE

Koos Lääne-Roomaga langesid ka vana-aja linnad. Osa neist purustati, osa hääbusid ise. Elanikud siirdusid maale, tegelema põllutööga. Linnamajad lagunesid ja tänavad rohtusid. Üksnes mõningail Vahemereäärsetel linnadel õnnestus püsima jääda, kuid ka nende rikkus ja suurus vähenesid. Naturaalmajandus ei soosinud kaubavahetus ning seega polnud tarvis ka linnu – kaubavahetuskohti.
IX sajandil, kui feodaalkord oli juba kindlustunud, hakkas Euroopas majandus arenema. Leiti kohti, kust kaevandada rauamaaki ning see tingis põllutööriistade puidust osade asendamist metallist osadega. Kuna metallist osad olid paremad ja vastupidavamad kasvas nõudlus nende järele kohutavalt kiiresti. Kuna raudosi oli raskem valmistada, (talumehed ise ei saanud enam hakkama) kerkisid esile spetsialiseerunud käsitöölised. Nende valmistatud esemed olid vastupidavamad ning tihti ka odavamad. Kuna keskaegsel inimesel raha polnud, siis vahetati esemeid toidu vastu. Nii said talumehed rahulikult põlluharimisele ja käsitöölised meisterdamisele pühenduda. Elavnes kaubavahetus ning kujunes ka teine uus kiht – kaupmehed. Nemad vahendasid kaupu, muutes kõigi elu veelgi paremaks ja lihtsamaks.
Keskaegsed talupojad olid sunnismaised, kuid käsitöölised liikusid ringi, otsides paremaid müügikohti. Sellisteks kohtadeks said erinevad sõlmpunktid: vanad laadaplatsid, feodaalide linnuste ümbrused või kirikute ja kloostrite naabruses asuvad alad. Sinna jäid tihti kaupmehed ja käsitöölised elama, moodustades erinevaid asulaid. Valides elu- ja kauplemiskohta, jäädi püsima ka jõgede ning järvede äärde, sest nii tagati paremad liikumisvõimalused. Aegamisi kujunesid sellistest asulatest alevid. Linn tõmbas enda poole ohtralt inimesi. Neile oli vaja kaitset ja seetõttu ümbritseti linnad algselt puittara, hiljem kivimüüriga
Elu elavnes ka vanades Lääne-Rooma linnades, sest needki olid rajatud teede sõlmpunktidesse. Nii tekkisid paljud tänapäeva suurlinnad nagu London ja eelpool mainitud Pariis.