Muutused matusekommetes pronksiajal

     Pronksasju leitakse üksik- ja suletud leidudena, st. kalmeist ja asulaist.
     Põhja-Euroopas leitakse peamine osa pronksasjadest kalmetest ja ohvripaikadest, seevastu Kreetal, Kreekas ja Helveetsias on peamine osa pronksasjadest leitud elamiskohtadest.
    
      Pronksiaja kalmed erinevad kivaiaja kalmetest. On sündinud põhjalik muutus - endised matmiskombed on asendunud põletusmatusega.
     Põletusmatuste komme hakkas levima proksiaja keskel ja sai ainuvalitsejaks Skandinaavias, Põhja-Saksamaal, Kreekas ja mujalgi. On tähelepanuväärne, et see komme ei saanud alguse vanadest Idamaadest (seal püüti surnuid võimalikult hästi hoida, balsameerida ja mumifitseerida).   
      Surnute põletamise komme tuli kaasa indo-euroopa rahvaste levikuga ja muutis inimeste varasemaid ettekujutusi hauatagusest elust.
     Juba õige ammu oli rahvastel arvamine, et "hing ei sure" - sellest kõneleb püüe surnuid alal hoida ja panused, mida hauda kaasa anti. Arvati, et surnu elu jätkub samal maapealsel viisil ja just matmiskohal.
    
     Koos põletusmatuse levimisega hakati arvama, et surnu hinge asupaik on kusagil mujal, kalmust kaugel, ja elu on seal hoopis teistsugune kui senini. Usuti, et põletamisel vabaneb hing kehast ja pääseb hõlpsamini teise ellu. Tuli hävitab küll luud ja liha, kuid hing pääseb vabaks. tihti mainiti, et tuleriit vabastab hinge, mis varem häda ja vaevaga kehas oli elanud.
     Arvatakse, et surnute põletamise komme pärineb varasemast põletusohvrist. Üldiselt ohverdati jumalatele tule abil, sest sel teel loodeti, et annid jõuavad ka jumalateni. Suits viis ohvri lõhna üles kõrgele.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927   A.M.Tallgren