Miks pandi eestlastele hauapanusena kaasa kamm ja rätik?

     Eestlaste usundis on esivanemate hingede austamisel olnud tähtis koht. Hauaküngas pidi olema surnule majaks, koduks. Sinna pandi surnu sõjariistu, rõivaid, ehteasju, nõusid jne. - üldse kõike, mida surnu elusana tarvitas.
     Arvati, et peale surma elab hing edasi oma keha läheduses, vahel isegi kehas endas. Usuti, et surnud inimeste unes nägemine tõestab nende edasielamist. Hing usuti elavat laiba läheduses, hauas maa all või maa peal kalme lähedal. Vahel esines ta varju ja viirastusena või unenäokujuna, mõnikord läks mõne linnu või looma kehasse, vahel ka mõnesse hiiepuusse.
     Arvati, et surnu hing, ehk vaim jätkab endist elu ja vajab kõike seda, mida ta maapealses elus tarvitas. Hingedele viidi ka toitu. See pandi kas kalmukünkale või maja juurde välja kui usuti hingi liikvel olevat, nagu hingedepäeval ja jõuluöösel.

     Vello Lõugase ja Jüri Seliranna raamatust "Arheoloogiga Eestimaa teedel":
     Eesti muistsed matusepaigad jagunevad kolme erinevasse rühma: kivikalmed, maahaudadega kalmistud (neid on nimetatud ka maa-alusteks kalmistuteks) ja kääpad.
     Muinasajal oli levinud kahesugune matmisviis - surnute matmine põletamata ehk laibamatus ja hilisem surnute matmine põletatult ehk põletusmatus. Põletusmatust seostatakse enamarenenud kujutlusega hauatagusest elust. Põletusmatus ei tõrjunud kunagi laibamatust täielikult välja ja laibamatus esines põletusmatuse kõrval kogu esiajaloo vältel.
     Kivikirstkalmed on suhteliselt leiuvaesed ja sisaldavad harva metallist või luust esemeid (ehtenõelad, noad, naasklid, kirved jms.).
     Hilisemaid kivikirstkalmeid, mis asuvad sageli samas rühmas nimetatakse tarandkalmeteks.Tarandkalmed on rikkad leidude poolest - peale keraamika (savipotitükid) ja väheste tarbeesemete esineb neis arvukalt ehteid. Hilisemates haudades leidub ka relvi.
     Kivikalmetesse maetud inimese luud on sageli põletatud, kuid leidub ka põletamata luid, mis viitab sellele, et põletusmatuse kõrval oli kasutusel ka laibamatus.
     Hauainventarilt on hilised kivikalmed kõige rikkalikuma leiuainesega. Leitavate esemete seas võib eristada viit suuremat rühma:
I - riideesemete osad - metallnaastud, noatuped, pandlakesed, vöönaastud
II - ehted - sõled, ripatsid, käevõrud
III - töö ja tarberiistad - noad, kirved, suitsed, kaaluosad, lukud, vikatid
IV - relvad - odaotsad ja mõõgad, nooleotsad
V - keraamika
     Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid - domineeris laibamatus. Kiviaegsetes maahaudades leidub kiviesemete tükke, luuesemeid, savinõude kilde ning koduloomade luid. Hilisemates haudades leidub töö ja tarberiistu ning ehteid, kuid hauapanuste hulk vähenes muinasajal järjest - hauda ei pandud enam relvi ning töö- ja tarberiistu. Noorema rauaaja naiste- ja lastehaudadest on leitud mitmesuguseid ehteid ja maagilise kaitseülesandega ripatseid, meeste haudadest nuge.
     Keskaegsete külakalmistute haudades on peamisel kohal riidejäänused ja üksikud ehted, leitakse ka nuge, tuleraudu ja münte.
     Kääbastest on leitud põletusmatuseid ja esineb ka matmist savinõudes ja urnides. Hauapanuseid on kääpais vähe. Enamik põletamata surnuid on maetud kääpaalustesse haudadesse.    

   Folklorist Marju Kõivupuu:
     Kaasaegsetes kirstupanustes kajastuvad väga-väga vanad kujutelmad, et surmajärgne elu siiski sarnaneb selle ilma eluga ja surnul võiks mingil viisil neid seal vaja minna; kui küsimusele otsisid vastust lapsed, siis võiks sõnastada seda nii: kuna me armastame väga oma lähedasi, siis kirstupanustega (kaasapandud esemetega) avaldame viimast korda
armastust, hoolivat suhtumist lahkunud inimeste vastu, pannes temaga ühes need esemed, mida ta väga armastas või mida ta ise on viimasele teekonnale ühes tahtnud saada.
     Selle sajandi Lõuna-Eesti matusekommetest on teada, et hauda pandi kaasa muude tarbeesemete hulgas ka kamm. Kaasa pandi esemeid, mida lahkunu oli soovinud, või, mida lähedased pidasid vajalikuks.
    Traditsiooniline Lõuna-Eesti matus - http://folklore.ee/tagused/nr1/puurist.htm

     Etnoloog Tiina Jürgen Viljandi Muuseumist:
     Juuksed olid inimese jaoks maagilise tähendusega ning ka nende hooldamise vahendeid võidi pidada väga vajalikeks. 

     Eestlaste ettekujutus hingest ja vaimust oli tihedalt seotud usuga, et igal inimesel on olemas teatud elujõud, mida mõnedes inimese osades on enam kui teistes - näiteks usuti enam elujõudu sisalduvat küünes, veres ja juustes. Juukseid ja küüsi lõigates tuli need hoolega kokku koguda, et need ei satuks võõraste kätte. Neid kasutades võis nõid vähendada nende omaniku elujõudu ja teha talle kahju.

     Folklorist Mikk Sarv:
      Pronkskammi võib tänapäevani leida mordvalaste ehete ehk talismanide hulgas, see ripub koos muude metallehetega vööl.
     Mingi samalaadse esemega oli omal ajal kombeks vajutada jälgi ridamisi paralleelseid savinõudele, mis arheoloogidelt on saanud nimeks kammkeraamika ja mida seostatakse soome-ugri hõimude kultuuri levialaga. Kammijälgede vajutamisel savinõudele võis lisaks ilustamisele olla ka mingi maagiline lisatähendus.
     Regilauludest on kammiga seotud päris laialt levinud jutustava laulu tüüp "Hari meres", mis jutustab, kuidas päike soeb ja kammib karjalaste ning orbude päid, pillab oma kammi vette, palub Jeesuse esimesi järgijaid kaluritest vendasid Peetrust ja Andreast tuua tema kamm merepõhjast üles. Nendest pole abi ja päike läheb ise ilusti ja tasakesi läbi merepõhja ja toob oma kammi taas välja. Siit võiks edasi mõelda igast inimesest kui
päikesest või Jumalapojast, kes peab läbi surma ülestõusmiseni jõudma, oma teed ise lõpuni läbi kõndides.
     Kammi võib leida veel Lääne-Siberi muinasjuttudes kolme maagilise eseme hulgas, mis antakse päikese tütre poolt kaasa temaga abiellunud inimnoormehele, kui see läheb tagasi maa peale oma koduseid vaatama ning peab pagedes oma inimsööjast õe eest enda päästmiseks maha viskama naiselt saadud kivi ehk luisutüki, mis hiigelkaljuks muutub tema ja tagaajaja vahel, teiseks kammi, mis muutub hiigellaaneks ning tuleraua, mis tulemereks
muutub. Ka siin on kamm seotud päikesega ja surma eest pagemisega. Siit võid ise edasi mõelda, miks pandi surnule kamm kaasa.
     Rätik seondub muistse tavaga siduda riideriba ohvrianniks püha puu külge. See komme on tänapäevani kasutusel. Miks kangast ohvriannina kasutatakse võiks osaliselt seletuda muinasjutuga "Lina elulugu", kus südaöösi sauna läinud vaeselapse päästab vanatühja käest linatükike, mis vanatühjale iga kord, kui see tüdrukut viima tahab hakata oma südantlõhestavalt kurba elulugu jutustab - kuidas lina jala pealt maha lõigati, kuidas pea otsast võeti, kuidas luud lahti lõhuti, kuidas kiudu kraasiti, kedrati ja kangaks kooti jne.
     Pühad valge niidiga tikitud rätikud olid ikoonide ümber pühanurgas, rätiku kasutamist ohvriannina võib väga laialt leida mitmete rahvaste ja kultuuride juures. Rätik surnu juures oli samasuguseks lepitajaks ja leevendajaks tollest ilmast läbiminekul nagu kamm ja muud hauapanused. Puhta rätiku pinget maandavat ja vabastavat toimet on ilmselt igaüks kogenud igal hommikul ning saunast, vannist või suplemast tulles.

     Marika Mikkor ERM-ist:
     Rätik ja kamm on ju tarbeesemed, eks ikka selleks, et kadunuke võiks neid teises ilmas kasutada. Pandi kaasa muid esemeidki, see on omaette väga lai teema.
     Hauapanustest on juttu ka Marika Mikkori artiklites 1994 a Akadeemias ja ERM-i aastaraamatus, 1995 a Akadeemias.
     Matusekommetest Kaukaasia Eestlaste juures (ingl.k.):  Folklore nr.5, 1997

     Vastuse leidmisel kasutasime Vello Lõugase ja Uku Masingu raamatuid ning etnoloog Tiina Jürgeni ja folkloristide Marju Kõivupuu ja Mikk Sarve ning etnoloogi Marika Mikkori abi.