MIDA ON SÄILINUD PULLI ÜRGSETE ASUKATE KEELEST
Paul Ariste
II

 

Kõigis läänemere keeltes on sellist ühist sõnavara, mida teised soome- ugri keeled ei tunne. Sellele sõnavarale võib mõningaid vasteid leida üksnes lapi keelest, sest lapi keelel on olnud keerulisi pikaajalisi suhteid läänemere keeltega aluskeele päevilt alates. Ebasoomeugripärastest läänemere sõnadest ei saa väita, et nad oleksid laenatud mõnest praegusaegsest või endisest meile tuntud naaberkeelest, sest naaberkeeltest pole leitud nende otseseid vasteid. Tänapäeval luuakse tehissõnu ja neid on ehk loonud ka kauge mineviku inimene, ent iga keele sõnavara põhimik on ikkagi mingit reaalset algupära. Sellepärast on läänemere keelte uurijad esitanud usutava teooria, et vähemalt osa tundmatu päritoluga sõnu on substraatsõnad, mis meie esivanematesse sulanud protoeurooplastelt. Protoeuroopa substraatsõnad võivad olla järgmised:

Eesti mägi (soome mäki), mets (metsä), neem (niemi), nõmm (nummi), oja (oja), org (vardja orko), saar (saari), soo (suo) on selliseid sõnu, mis kohalike geograafiliste mõistete väljenditena on võinud siirduda ühelt etniliselt kollektiivilt teisele.

Kui soomeugrilased idast ja kagust tulles jõudsid Läänemeremaile, tutvusid nad siin merega ning merre voolavate jõgede kaladega. Endistelt asukatelt on usutavasti saadud kalanimetused ahven (soome ahven, vadja ahvakko), haug (hauki), koger (kouri), koha (kuka), lahn on peipsi ehk järvesiia (Coregonus lavaretus maraenoides) üks murdepäraseid nimetusi (soome lahna - Abramis brama), rääbis (rääpys), salakas on murretes tint või rääbis (soome salakka Alburnus alburnus või Alburnus lucidus), siig (siika), taim Salmo trutta (taimen) ja vimb (vimpa). Mitmed siin mainitud kalanimetused leiduvad ka läti, vene, rootsi ja saksa keeles, kuhu nad on laenatud läänemere keeltest või on nendeski keeltes paralleelsed substraatsõnad (Ariste, 1975).

Mõned muudki loomanimetused, nagu ilves (soome ilves), jänes (jänis), konn (soome murdeline, vadja konna) on niisugused, mille algupära on selguseta. Needki võivad olla substraatsõnad. Kehaosadega seotud ehk somaatilisi sõnu, mis võivad olla protoeuroopa algupära, on näiteks higi (soome hiki), huul (huuli), koib (koipi), kõrv (korva), kubemed (kuve), külg (kylki), liha (liha), lõug (leuka), nahk (nahka), murdeline turja nimetus nisk (niska), rind (rinta) ja selg (selkä).

On olemas muidki sõnu, mille substraatne päritolu on võimalik, nagu helmes, mis algselt on tähistanud merevaiku; liivi keeles on elm merevaik (Jaanits, 1975). Kui kord on kõigi läänemere keelte sõnavara põhjalikult registreeritud ning etümologiseeritud, alles siis on võimalik saada täielikum ülevaade substraatsõnadest. Protoeuroopa substraadi põhjalik uurimine peab liiatigi peale läänemere keelte haarama ka teised põlisemad Põhja- Euroopa keeled.

Läänemere keeled erinevad teistest soome- ugri keeltest paitsi sõnavara ka mitmete foneetika erijoonte ja süntaksisugemete poolest. Ehk on neiski erinevustes substraadinähtusi. Seda on aga õige raske kindlaks teha keeleteaduse praeguste meetodite varal. Substraatsõnade põhjal võib siiski üht asja väita: protoeuroopa keel või keeled, mida kunagi on räägitud Läänemeremail, ei erinenud struktuurilt hilisematest Euraasia keeltest. Tema sõnatüved olid peamiselt kahesilbilised ja nendes esinesid järgmised konsonantide ja vokaalide ahelad: C+V+C+V, C+V+CC+V või V=C+V ja V+CC=V.