MINEVIKU TARTU KIVITAMMID
Uno Hermann

Mineviku Tartu topograafiat valgustavates raeprotokollides ja revisjonidokumentides on mitmel korral juttu kivitammist. Kus see asus ja mis ülesannet ta täitis?

Tartu vanimas, piiskopkonna lõpuaastaist meieni säilinud raeprotokollis leidub aastast 1547 märge ühest kivitammiäärsest aiast teisel pool Saksa silda.

Seega oleks umbkaudu määratud ühe tookordse Tartu eeslinnas paiknenud kivitammi asukoht. Samast tammist on juttu veel aastal 1553. Protokollis kaevatakse, et sealsete aedade valdajad ei puhasta kivitammi.

Täpseid andmeid kivitammi asukohast annavad pisut hilisemad arhiivimaterjalid. XVII saj. teisest poolest leidub Tartu magistraadi fondis paar visandplaani, millel on kujutatud küllaltki detailselt linna karjamaa koos Emajõeäärsete püügikohtadega (Fortuuna loomus jt.). Kivitammi tee, mida põhjast piiras karjamaa, kulges sirgjooneliselt üle Emajõe ja Fortuuna kanali. Tammi lõunapoolset külge palistavad linnakodanikele kuuluvad aiad. Teisel visandil kannab Kivitammi tee Narva tee nime. Sama sajandi keskel nimetab B. Wybersi revisjoniraamat kõigi linnale kuuluvate kruntide hulgas ka Kivitammi- ehk Kastretammi- äärseid aedu. 1681 - 1686. a. koostati spetsiaalne nn. Kivitammi -äärsete aedade ja platside revisjoniaruanne. 1696.a. sillutati Kivitammi tee (Gadebusch, 1780 - 1783). XVIII saj. keskel koostati uued revisjoniraamatud. 1734. aasta revisjon loendab Kivitammi tänava Väikese Kraavi (ka Kohlo- Jeggi ehk Koolejõgi) äärseid platse. Revisjoni teatel oli 1681. a. selle ääres bürgermeister v. Brömseni aed. Eespool nimetatud revisjoniraamatule lisandub veel teinegi aastast 1758, milles mainitakse Kivitammi. Sellest ajast peale vajub Kivitammi nimi unustusse ja sinna tekkinud tänavat hakatakse kutsuma Kivi tänavaks.

On põhjust arvata, et Kivitamm koos teega rajati juba varem, siis kui Vene värava kaudu üle jõe kulgev tee kaotas tähtsuse. Tamm võimaldas kindla ühendustee eeslinnaga üle madala soise maa- ala, sest iga- aastane suurvesi ja jääminek võisid muidu katkestada liikluse tähtsal teel.

Suur Riiast tulev sõjatee suundus Saksa värava eest üle Saksa silla, Holmi saare, Fortuuna kanali (ligikaudu 550 m pikkune Emajõe haru) ja jätkus üle soise lammi Tallinna ja Narva suunas. Algselt ja eriti suurvee ajal kasutasid Tallinna ja Narva sõitjad Kastre tee ehk Kivitammi lõiku. Sellest ka tee paralleelnimi - Narva tee

Kivitammi hilisema saatuse kohta ei leidu andmeid. Holmi piiranud jõeharu täideti pärast Kivisilla valmimist aastatel 1799 - 1811.

Huvitavale leiule satuti 1964. a. kevadel, kui Kivi tänaval kaevati torustiku süvendit. Tänava keskosas meetri sügavusel leiti küllaltki hästi säilinud palktee, mis koosnes risti laotud 20 - 25 cm läbimõõduga okaspuupalkidest. Vahetult selle all asus veest küllastunud turvas. Hiljem on palktee täidetud liivaga, mida veeti nähtavasti Jaama tee äärseist paljandeist.

Veelgi ebamäärasem on teise Kivitammi asukoht. 1859 - 1860. a. talvel haruldaselt madala veeseisu ajal avastati Emajões kivikünnis tookordse puusilla ja Kalda tänava vahelises lõigus. Kivid tõsteti üles ja kindlustati nendega jõe vasak kallas. Prof. L. Kämtzi sulest ilmus nädalalehes "Das Inland" kirjutis üllatavast leiust Emajões, mis äratas üldist huvi. Linnaarhivaar W. Thrämerilt pärineb mustand, milles ta kritiseerib L. Kämtzi seisukohti. W. Thrämeri arvates rajati Kivitamm Emajõkke enne 1547.a. Sellest aastast leidub raeprotokollides kaebus, et Uue Vesikraavi pärast kannatasid kodanike aiad. Raad, kes asja kohapeal uuris, otsustas sama aasta juunis tammi kindlustada. See on esimene vihje tammile. Rae protokollist selgub, et tegemist on vesiveskiga, mis rajati Emajõe Veskikraavi suudmesse. Veskikraav on sama jõeharu, mis piiras Holmi saart ja kandis aegade jooksul nimesid Uus Vesikaraavi, Fortuuna kanal ja Koolejõgi.

Thrämer tõestas, et kanal on kaevatud (seda küll ainult mõningas osas). Kanal mudastus aegade jooksul, ja täitudes ainult suurvee ajal, ei suutnud anda veskile vajalikul määral vett. Vee juhtimiseks veskisse ehitati Emajõkke kivitamm. Veskit mainitakse esmakordselt 18. augustil 1589. Ürikus nõutakse Emajõe kaldal veskist kuni Saksa sillani leiduvate hüttide lammutamist kaheksa päeva jooksul.

1601. a. kästakse linnakodanikel Emajõe kaldad küttepuudest vabastada. Kodanikkond omakorda palub jõe puhastamist, sest jõkke lastud suured kivid segavad laevasõitu ja kalastamist.

Nii palju kivitammist arhiivimaterjalide valgusel. W. Thrämer hindab Emajõkke ehitatud tammi pikkust 45 süllale, tammi tipust jäi puusillani umbes 48 sülda. Jõe vasemast kaldast oli tamm ligikaudu 24 ja paremast 16 sülla kaugusel. Vasema kalda ja tammi vahel paiknes jõest madaklik. Thrämer märgib veel jões puidust tammi jäänuseid. Seda kõike võis ta kogeda, uurides madala veeseisu ajal jõge. Kivitammi jäänuste olemasolust annab tunnistust ka 1763. a. Tartu plaan, kus on näidatud Emajõe sügavused. Umbes tammi kohal on jõgi mõnevõrra madalam.

1964.a. sügise madal veeseis tõi nähtavale hulga kive Emajõe Mäe tänava poolses küljes. Madal koht on Emajõel tähistatud valge poiga. 1963. aasta veebruaris õnnestus käesoleva kirjutise autoril mõõta seal jäält jõe sügavusi. Umbes 26 meetri kaugusel kaldast oli jõe põhjas mingi vallisarnane moodustis, mille harja kohal oli 3,4 meetrit vett. Valli ümbruses oli jõgi tunduvalt sügavam.