MÕÕK MUINASEESTLASTE RELVASTUSES
10. - 13. SAJAND
(NOOREM RAUAAEG)
I

4. - 7. sajandit tuntakse Euroopas rahvasterändamise ajana. 8. - 11. sajandile andsid nime Skandinaavia sõjakad meresõitjad, viikingid. Hirmu ja õudust külvates ründasid nad oma kiiretel laevadel paljusid Euroopa mereäärseid alasid. Kuid viikingid olid mitte üksnes sõjamehed, vaid ka osavad kaupmehed ja maadeavastajad - kolonistid, kes jõudsid Gröönimaani ja Põhja- Ameerika rannikuni. Nad mõjutasid paljude rahvaste arengut. Sõjaka aja mälestusena leitakse Skandinaaviamaades tuhandeid relvi, muuhulgas mõõku. Need klassifitseeris ja jaotas väliskuju järgi tüüpidesse norra teadlane J. Petersen. Viikingiaja relvarohkus peegeldub Eesti muinasleidudes. Alates 9. - 10. sajandist hakkas neid varasemaga võrreldes siia jõudma juba suuremal hulgal. Relvi valmistati kohapealgi. Need imiteerivad põhiliselt tollal Skandinaavias kasutatud tüüpe.

Eestlaste põhirelvaks jäi muinasaja lõpuni oda. Seda kasutati nii tapluses kui mitmesuguste kombetalituste puhul. 10. - 11. sajandil domineerisid pajulehekujulised odaotsad, hiljem rombilise lehega relvade teisendid. Suurenes ka mõõga osa. 9. - 10. sajandil said Eestis nagu kogu Põja- Euroopas eriti populaarseks sirge kaitseraua ja kolmnurkse nupuga (Peterseni H- tüüpi) kahetralised mõõgad, mille käepidemed kaeti sageli hõbe- või vasktraadikestest kattega. Kolm seda tüüpi varasemat mõõka leiti koos muude esemetega 1921. aastal Palukülast (Rapla rajoonis). Suuremal hulgal saadi nende katkendeid 1936. aastal Järve küla tolleaegse Laasiku talu põllult (Kohtla- Järve rajoonis), oletatavasti muistsest ohvrikohast.

H- tüüpi mõõkadest veidi nooremad on mitmesugused massiivse kaitseraua- ja kolme- või viieosalise nupuga relvad.

Teramike enamik on damastseeritud. Tõsi, aegamööda taandusid damastseeringu tehnilised eesmärgid (tugevus ja elastsus) puhtdekoratiivse taotluse ees. Teramiku pinnal leidub nüüd vaid ilustuseks õhuke damastseeritud terase kiht. 11. - 12. sajandi teramikel on sageli raud- või damastseeritud traadist tähti ja märke, muistsete meistrite (töökodade) "pitsereid". Need juhivad meid Lääne- ja Kesk- Euroopa relvatöökodade jälgedele, kus teramikke massiliselt valmistati. Lääne- Euroopast toodi viimaseid Põhjamaadesse ja varustati Skandinaavias või Läänemere idakaldal kohalikule maitsele vastavalt käepidemetega.

11. - 12. sajandil oli Läänemere- äärsetel rahvastel eriti toredaid, hõbeda ja koguni kullaga kaunistatud pidemega mõõku. Eestis paistab nende rohkusega silma Saaremaa. Just sealt pärineb enamik hõbetatud, lohk- või loomornamendiga kaunistatud eksemplare. Suhteliselt terveid lohkornamendiga mõõku on leitud kaevemistel Randvere ja Viltina kivikalmetest. Eriti ilus relv saadi 1956. aastal Tõllustest. 1965. aastal toodi arheoloogilistel kaevamistel Kurevere kivikalmest päevavalgele nähtavasti Soomest toodud taim- ja loomaornamendiga ilustatud, kullatud pidemeosadega mõõk. Niisugused relvad olid väga kallid: igaüks neist on tõeline kunstiteos, millesse meister kätkes kogu oma oskuse.

Mati Mandel