MÕÕK MUINASEESTLASTE RELVASTUSES
10. - 13. SAJAND
(NOOREM RAUAAEG)
II

12. sajandil hakkas Lääne- Euroopas mõõkade valmistamise tehnoloogia lihtsustuma. Luksusrelvade asemele ilmusid tarberelvad. Kaitseraud pikenes, võimaldades paremini tõrjuda vastase lööke, nupp ümardus, andes käele suurema liikumisvabaduse. Soon teramikul kitsenes, raudtraadist tähtede või märkide asemel hakati kasutama vaskseid. 19. sajandil leiti Saaremaalt Leedri küla Kabeliväljalt relv, mille teramikku graveeritud joontesse on taotud peen, omalaadse joonise moodustav vasktraat. Mõõga ühel küljel võib ära tunda medaljone ja inglifiguure, teisel küljel on aga kõigepealt hobuse seljas istuva raudrüütli kujutis, vasakus käes kilp, paremas oda. Rüütlit ähvardab tuld purskav lohe (kurjade jõudude sümbol), tema pea kohal võib ära tunda lendavat inglit. Joonis näis sümboliseerivat ristiusu nimel peetud võitlust. Teramik on valmistatud Põhja- Prantsusmaal või Reini ääres arvatavasti 12. sajandil, s.t. roomakatoliku kiriku ja Lääne- Euroopa feodaalide poolt organiseeritud ristisõdade ajal. Saaremaale võis ta sattuda kas kaubavahetuse teel või sõjasaagina. Retklesid ju saarlasedki muinasaja lõpul Läänemerel, jõudes isegi Taani rannikuni.

Kaheteraliste mõõkade teramikke, peale mõne võimaliku erandi, Baltikumis valmistatud ei ole. Eriti leedulased ja liivlased tegid aga üheteralisi relvi. 12. - 13. sajandil said osavateks relvaseppadeks muistse Kuramaa asukad - kuršid. Nende kaunite pronkskäepidemetega mõõku on leitud nii Saaremaal kui Eesti mandriosas. Ilmselt valmistati ka mõõgapidemeid kohapeal.

Eestist leitud mõõgad torkavad silma mitmekesisusega ja ilu poolest. Seda seletab meie ala soodus asend mitme kultuurimõju kokkupuutepunktis, mistõttu siia sattus väga erineva oskuse ja kunstimaitsega meistrite töid.

Mõõka peeti eeskätt pealiku või üliku relvaks. Selle juurde väike aga. Väide näib paika pidavat 1. - 11. sajandi suhtes, mil mõõga võisid tõesti omandada vaid üksikud. 12. sajandi lõpuks olukord mõnevõrra muutus. Varasemas leiumaterjalis on mõõgad haruldased. Muinasaja lõpusajandite leidudes on suhe ligikaudu kolm ühe vastu (odade kasuks). Ka kirjalikud allikad, eelkõige Läti Henriku Liivimaa Kroonika, ei jäta muljet, nagu oleks mõõk 13. sajandi alguses olnud eestlastel harulduseks. Selle ajajärgu mõõgakatkendeid leitakse hulgaliselt kivikalmetest (Saha- Loo kalmest Harju rajoonis, Rahu ja Viltina kalmetest Kuresaare rajoonist, Kuude kalmest Viljandi rajoonist jm.). Kaheteraline, 108 cm pikkune terve mõõk saadi 1961.aasta kaevamistel Lõhavere linnamäelt. Huvi pakuvad ka 1899. aastal Neerutis suure kivi lõhkamisel väljatulnud esemed: kolmeks tükiks murtud sirge kaitseraua ja kettakujulise nupuga mõõk, odaots, hobusesuised (neist üks kõveraks painutatud) ning vööketid tulusraua ja noatupenaastudega. Kuigi luid ei märgatud, viitavad tulejäljed esemetel ja nende vigastamine ratsasõdalase põletusmatusele. Näib olevat kindel, et mõõk kuulus 13. sajandi algul vähemalt Eesti ratsasõjamehe relvastuse hulka. Mõnede uurijate arvates moodustasid aga ratsanikud eestlaste malevast ühe kolmandiku kuni poole. Ilmselt oli mõõk tollal juba odavam ja käepärane keskmise jõukusega mehele. Muidugi hangiti osa neist sõjaretkedel.

Mõõgatuped valmistati orgaanilisest materjalist, nahast ja puust. Säilinud on vaid nende pronksist ja rauast tupeotsikuid. Pronksist valmistatud osad toodi meile Ojamaalt ja kurši- liivi alalt. Kohapeal tehti ilmselt vaid lihtsaid rauast otsikuid.

Mõõka kanti erilise, paljude naastudega kaunistatud vöö küljes vasakul puusal. Kuigi seni pole leitud ühtegi tervet mõõgavööd, on saadud arvukalt selle juurde kuulunud metallosi: pandlaid, rihmajagajaid, rihmakeeli ja naaste.

Mati Mandel