MÕÕK MUINASEESTLASTE RELVASTUSES
10. - 13. SAJAND
(NOOREM RAUAAEG)

III

Oda ja mõõga kõrval oli muinasaja lõpul eestlaste relvastuses kindel koht sõjakirvel ehk, nagu teda veel nimetati, tapril. Kuid see ei olnud meil ilmselt nii populaarne kui Läti hõimude juures. Teatavat osa mängisid relvastuses paksuseljalised sõjanoad. Need olid käibel peamiselt 11. sajandil. Laialt kasutati vibu, oletatavasti veel lingu ja rasket tammepuust sõjanuia. Viimased olid põhiliselt orgaanilisest materjalist. Nii on neist säilinud vaid üksikuid katkendeid. Samasugune on lugu olulise kaitserelva, kilbiga. Eestist seni enamvähem tervelt säilinud kilpe leitud ei ole, küll aga Lätist. Seal olid nad ümara kujuga, valmistatud kuuselaudadest ja pealistatud nahaga. Kilbi metallosade (neetide ja keskele kinnitatud kilbikupla) suhteline vähesus Eesti arheoloogilises materjalis lubab oletada, et enamikel juhtudel valmistati kilp täielikult orgaanilisest materjalist.

13. sajandi alguse Baltikumi rahvad olid enamvähem ühesugusel arengutasemel. Tähelepandavad erinevused puudusid ka relvastuses ja sõjapidamisviisides. Feodaalse Lääne- Euroopa sõjakunstis ja relvasepises tehti sel ajal kiireid edusamme. Kasutusele võeti vibupüss ehk amb, uus raske kaitserelvastus, uued piiramismasinad. Tõhusamate relvadega kaasnesid uuendused taktikas ja strateegias. Paremini relvastatud ja organiseeritud vallutajatele tuli eestlastel 13. sajandil alla jääda. Austus mõõga kui tõhusa ja väärtusliku relva vastu jäi aga rahva hulgas püsima järgnevatel orjussajanditelgi. Selle peegeldusi kohtame rahvaluules ja kommetes (näiteks pulmakommetes).

Relvastusse jäi mõõk püsima kesk- ja uusajalgi, tegi läbi mitmeid muutusi ehituses ning kaotas lõpuks tulirelvade mõjul oma tähtsuse.

Mati Mandel