Muinasaja inimese päev


Minu esivanemad olid suurimad põlluharijad ja neile kuulus suurim põllulapp kõigi põlluharijate hulgast. Mina olin selle ainuke pärija ja ma pidin ka selle eest hoolitsema.

Kui päike oli tõusnud, pidin üles tulema ja tööle minema. Õnneks olid minu sõbrad nii abivalmis ja aitasid ka, aga siiski oli see ränk töö.
Lõuna hakkas saabuma ja töö ei olnud veel eriti vett vedanud. Aga ma pidin lahkuma, sest pidin minema metsa marjakorilusele. Korjasin seal siis paar tundi marju ja hakkasin kodu poole sammuma.

Läksingi koju ja mulle õeldi, et ülikud tulevad päikese loojumise ajaks siia ja vaatavad, kuidas meie töö edeneb. Mina olin ju selle sugukonna juht ja pidin midagi ette võtma. Ma ei osanud midagi välja mõelda. Taipasin, et midagi head see ei tõota. Sest ülikud on väga ranged ja kui midagi nende meele järgi ei olnud, võtsid nad inimesi endale orjama.
Saabuski päikeseloojang ja ülikud olid kohal. Imeväel olid ülikud meiega rahul ja nad lahkusid ilma, et nad kedagi oleks endale orjaks võtnud.