Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist I
A. Süvalep

     Juba kaugel muinasajal möödus meie põhjarannikust suur kaubatee, mida mööda põhja- ja läänemaade kaupmehed pidasid Neeva jõesuudme kaudu ühendust Novgorodi ning viimase tagamaadega, eriti Suzdali vürtstiriigiga, kus nad kohtusid kaugemalt tulnud idamaade kaupmeestega. Pika meretee jaoks Euroopa läänemaadest Neeva jõesuhu, mille kestel kaupmees iga silmapilk pidi arvestama ilmastiku tujudega, oli vaja möödasõidurannal varuda häid sadamaid, kus võidi peatuda, tormiilma mööda lasta ning oma tagavarasid täiendada. Seepärast oli loomulik juba varakult otsida  Soome lahe kallastelt kaupmeeste peatuskohti, mis kahtlemata ühtlasi kujunesid ka kaubanduspunktideks kohaliku rahvaga, kes elavast väliskaubandusest juba sel teel osa sai.
     Alates 12. sajandi teisest poolest on on kindlaid ajaloolisi andmeid, et Ojamaa vahel oli sedavõrd tihe ja pidev laevaühendus, et seda isegi kaugemal teati.
     Välismaa kaupmeestega tihedasti läbi käies omandasid eestlased kahtlemata kõik nende kaubanduslikud tavad ja õigusemõisted ning kasutasid neid läbikäimises teiste rahvastega. Kuna keskajal peeti väga visalt kinni vanadest tavadest ja iga kaubandusliku kokkuleppe sõlmimisel rõhutati, et kõik toimugu vana viisi järgi, siis võime arvata, et eestlaste kaubandamine muistsel iseseisvusajal üldjoontes toimus samade põhimõtete ning normide järgi, mida hiljem kasutasid Hansa-liidu ajastul meie kaubalinnad ja nende kaupmeeskonnad.
      Kuivõrd tihe oli eestlaste läbikäimine Ojamaaga, võib järeldada juba sellest, et saart külastasid eestlased isegi kaugelt sisemaalt. Üks nimekaid Virumaa vanemaid, Tabelin, oli enne Taanlaste tulekut Ojamaal lasknud end ristidagi.
      Kuid veelgi tihedam kui Ojamaaga oli nähtavasti läbikäimine Venemaaga. Slaavlastelt on eestlased saanud niisuguse põhjapaneva tähtsusega oskussõna kaubanduse alal nagu turg, samuti ka sõna sundija (kohtunik), kellega kaubanduslike arusaamatuste puhul tuli kokku puutuda.
      Kuivõrd võttis kaubandamisest venelastega ja ojamaalastega osa Muinas-Tallinn?
     Venelaste poolt Tallinna kohta tarvitatud nimetus - Kolõvan - tõendab, et venelased kohta hästi tundsid. Ka muistset teedevõrku vaadeldes, mis mitmelt poolt Muinas-Tallinnasse kokku jooksis, võib märgata, et ükski teine koht Põhja-Eestis polnud nii rohkearvuliste teede sõlmpunktiks.
     Muinas-Tallinna poliitilist ja kaubanduslikku tähtsust võib hinnata ka selle tõsiasja tõttu, et 13. sajandil terve rida võõraid rahvaid - nagu taanlased, sakslased, venelased ja isegi rootslased - püüdsid vallutada seda sõlmpunkti.

"Vana-Tallinn" III köide  1938 Tallinna Ajaloo Selts