Muinas-Tallinn  II
A. Süvalep

     Millisena võime endale ette kujutada Muinas-Tallinna?
     Kindlasti pidi juba muinasajal Toompeal või ka all-linna kohal olema mingisugune asula. Ümberlükkamatult oli juba sel ajal siin kaubandamiskoht, turg.
     Tolleaegsed turud meie maal asusid nähtavasti otse veetee ääres, rannal või jõe kaldal.
     13. sajandi ürikuist nähtub, et valitsusvõimud võõramaa kaupmeestele kaubandamiseks luba andes alati rõhutasid randa kui vaba kaubandamis- ja laokohta. Rand oligi esiajaloolisest ajast peale kõige loomulikum ning kõige ohutum kaubandamiskoht. Kuna kaubavahetuse tekkimise algaegadel ükski seadus võõramaa kaupmehi ei kaitsnud, siis pidid nad juba ettevaatuse mõttes hoiduma ranna lähedusse, et vajaduse korral põgenemiseks oleks tee vaba.
     Tõenäoliselt Tartus on turg kuni kõige uuema ajani säilitanud oma ürgse asukoha, otse jõe kaldal, kuhu veesõidukid juurde pääsesid. On märke, et ka Narvas asus rahvusvaheline turg esialgu jõe alamjooksul. Muinas-Tallinna turg asus kahtelmata algul mererannas, tookordse sadama juures, vististi praeguse Suure-Rannavärava ja mere vahel. Kuna aga hilisemast ajast on teada, et see maaala kannatas tugevasti veerohkuse all ja soostus, siis on võimalik, et turg juba varakult kandus praeguse Pika tänava merepoolsesse otsa või ka Oleviste kiriku naabrusesse.
      Arvatakse et juba hiljemalt 12. sajandi teisel poolel asus Oleviste kiriku ümbruses skandinaavia kaupmeeste, meremeeste ja kalurite asula, kus Ojamaa kaupmehed rannas talvitasid. Tõenäoliselt tõmmati kaubalaevad talveks kaldale, et sügisesed tormid ja talvine jää neile viga ei teeks.
     Samal ajal asus Toompeal eestlaste linnus. Tee muinaseestlaste linnusesse tõusis libamisi paremalt poolt valli kallakut mööda piki Pikkjala tänavat .Linnusesolijatel oli seda teed kergem kaitsta, sest pealetungijad olid sunnitud üles minnes kilpe hoidma paremas käes ja seetõttu ei saanud selle käega relva tarvitada.
     Tallina linnuse peamiseks ülesandeks oli muidugi valvata ja kaitsta siit mitmele poole sisemaale kulgevaid sõja- ja kaubateid mere poolt tuleva pealetungi vastu. Peale selle oli linnusel ka otseseid ülesandeid kaubanduslikul alal. Kui välismaa kaupmehed kogu talve viibisid meie maal, siis pidi neil kaasas olema rohke kaubatagavara, mida oli vaja hoida kuskil kindlas kohas laos. Niisuguseks kohaks võis olla hästikindlustatud linnus.Ka Toompea linnuses oli vististi aitu, kuhu kaupmehed teatud tasu eest võisid kaubad varjule viia. Säärasel korral pidi linnusel aga olema alaline kaitsemeeskond.
     Eesti muinaslinnused seisid pea alati asunduste ja külade juures, keset rikkaid maa-alasid. Nii võis külade elanikkond hädaohu korral kiiresti suurendada linnuse kaitsejõudu, linnus ise aga võimaldas ümbruskonna elanikele sõjaohu puhul leida kindlat varjupaika. Toompea linnus seisab aga kõigist ümbruskonna muinasküladest kaugel. Pealegi võis Muinas-Tallinna ja tema linnust suurim oht  ähvardada alati mere poolt küljest. On loomulik, et elanikkond oma karjaga otsis varju vastupidises suunas, sisemaa poolt. Olukorda halvendas veel see, et tähtsaim pääs Toompeale, Pikkjalg, läks just merepoolt küljest, sealt, kus vaenlasel kõige kergem oli juurdepääsu ära lõigata.
     Seepärast arvatakse, et Toompea võis kaitsmisel toetuda peale enda kaitsemeeskonna veel eestlaste külale, mis võis asuda Toompea ja mere vahel. Arvatakse, et seal asunud eestlaste küla elanikud tegelesid samuti kaubitsemise aga ka käsitööga. Kohal kus talviti peatusid rikkad kaupmehed ja laevnikud oli pika talve jooksul vaja ikka midagi kohendada ja parandada; olgu kas riietuses, relvastuses või ka reisivarustuses.
     Eestlased nimetasid iga käsitöölist sepaks. Venelaste poolt Muinas-Tallinnale antud nime Kolõvan algkuju võis olla Kalevan, mis võis tähendada Seppade või ka Kaupmeeste linna.  

"Vana-Tallinn" III köide  1938 Tallinna Ajaloo Selts