MUISTSED ASULAD JA INIMESED
Väljakaevamised Läänemaal
Noorem rauaaeg
V
Mati Mandel

Nooremal rauaajal laieneb ja tiheneb Lääne- Eesti maaviljeluse edusammudel põhinev asustus tunduvalt. Selle ajajärgu kõige tähelepanuväärsemad mälestised on võimsad linnused - Vatla, Leediküla, Hallimägi, Kullamaa, Lihula ja arvatavasti ka Ridala Tubrilinn. Ühtegi neist pole arheoloogiliselt tõsisemalt uuritud. Seevastu annavad kaevatud kalmed juba võrdlemisi selge pildi selle Eesti piirkonna matmiskombestikust. Läänemaal sel ajal enam ei maetud vanema rauaaja tarandkalmetesse, nagu seda sageli esineb Kirde- Eestis. Noorema rauaaja kivikalmed jagunevad mitmesse tüüpi. Kõmsi (1979) täielikult läbi kaevatud kalme esindab madala kivivarega põletuskalmistut. Seda iseloomustas laial alal maapinnaga peaaegu tasane kivistik. Luud ja deformeerunud esemed asusid segamini kivide vahel ja all. Kalme hõlmas enam kui 1230- ruutmeetrise ala.
Kirbla ja Uugla I kalme puhul oli tegemist maapinnast selgesti esilekerkivate keskmise suurusega kivikalmetega. Matmisviisilt sarnanesid nad aga Kõmsiga. Uugla II kalme ja ilmselt ka lõhutud matmispaigad Kasekülas ja Ehmjas esindavad väiksemaid maapealseid kivikalmeid. Uugla kalme tuumiku moodustab seejuures suurtest raudkividest ring. Eniveres Martna lähedal oli tegu laibamatustega kivikalmesse, Kullamaal laibamatustega maahaudadega kalmesse.
Matmiskohtade leiumaterjal sarnaneb kõige rohkem Saaremaa kalmetest päevavalgele tulnuga. Ehetest valdavad mitut tüüpi hoburaudsõled, kolmnurkpeaga- ja ristpealised rinnanõelad, lihtsad käevõrud ja laia eaiosaga või laia keskkeermega spiraalsõrmused. Palju esineb pronks- ja raudpandlaid ning ümaraid, ruudukujulisi või seahambulisi vöönaaste, lisaks veel relvi ning tööriistu ja tarbeesemeid.
Haapsalu rajoonis on avastatud ka üle viiekümne rauaaja asulakoha. Leiud ja asulate paiknemine lubavad arvata, et enamik neist on tekkinud muinasajal, osa aga ilmselt ajaarvamise vahetuse paiku. Suur osa avastatud muinasasulate kultuurikihte (Kedre, Kõnnu, Kirimäe, Nihka, Võntküla, Kokuta, Meelva, Poanse, Kaseküla, Esivere jt.) paikneb praegustes külatuumikutes ning näitab nende iidsust. Asulakihte on aga leitud ka endiste mõisasüdamete lähedalt (Uugla, Keskvere, Liivi, Päri) ning praegustel põllu- ja karjamaadel (Uugla, Veskimäe, Koela Varetemäe, Taebla, Suure- Kalju, Kullamaa, Jõõdre II Koela Kiisle, Kelu, Ubasalu).
Enamiku muinasasulate puhul on ainult kindlaks tehtud nende umbkaudne vanus, suurim ulatus ja kultuurikihi paksus. Missuguse ala asulad ühel või teisel perioodil hõlmasid, milline oli hoonete paiknemine ja kuidas nägid välja ehitised ise, nendele küsimustele saavad anda vastuse ainult ulatuslikud kaevamised. Seni on Haapsalu rajoonis uuritud vaid Kaseküla, Linnuse ja Kirbla muinasasulakohta, neidki üksnes võrdlemisi väikeste kaevanditega. Kasekülas selgus, et küla oli samal kohal asunud alates ajaarvamise vahetusest kuni tänapäevani. Linnuse külas ja selle lähiümbruses leiti mitmel pool jälgi kultuurikihist. Selle põhjal on oletatud, et Läänemaal oli sumb- ja ridakülade kõrval ka üksiktaludest või talurühmadest koosnenud hajakülasid. Kirblas uuriti vaid XI - XII sajandi asula ääreosa, kus avastati mitmeid masse süvendatud koldekohti.
Senised uurimistulemused näitavad, et Läänemaa on neid Eesti piirkondi, mille majanduse ja kultuuri arengus võib nooremal rauaajal täheldada eriti järsku tõusu. Selle aluseks oli maakerkest tingitud viljelusmaade laienemine ning maaharimisoskuste ja põllutööriistade täiustumine. Muististe levikust nähtub, et harimiseks sobivatest maadest võeti enamik kasutusele just sel perioodil. Eriti soodsaid võimalusi pakkus Lääne- Eesti loomakasvatuseks, mille suurt tähtsust kinnitavad nii arheoloogilised leiud kui ka Henriku Liivimaa kroonika. Olulist osa etendas rannikualade arengus ka kaubandus.
Läänemaa esiajaloo edasisel uurimisel peab senisest suuremat tähelepanu pöörama muinasasulakohtadele. Olulist lisa loodetakse saada ka vaimse kultuuri mälestiste - ohvrikivide, ohvriallikate ja hiiekohtade arheoloogilisel uurimisel.