Muistised ja muinasjäänused

     Muinasjäänused ehk muistised jagunevad lahtisteks - irdmuististeks ja liikumatuteks - kinnismuististeks.
     Kinnismuististeks kutsutakse niisuguseid muinasjäänuseid, mis asetsevad liikumatult maa peal või sees, nagu muistsed asulad, töötamiskohad, muinaslinnad (kindlused); samuti matusepaigad ja kalmed; muud seltskondliku ja usulise elu mälestusmärgid, nagu vanad teed, sillad, ohvrikivid, kaljud vanade joonistustega jne.
     Irdmuistised on sellised tarberiistad ja ehted ning muud vanad asjad, mis välja kaevatakse liikumatutest mälestusmärkidest või leitakse juhtumisi nii maast kui ka veest. Arusaadavalt peetakse lahtiste leidude seas kõige tähtsamaks väljakaevamistel saadud asju, mille juures teadlane võib kõiksuguseid tähelepanekuid teha.
     Mis puutub muinasasjade uurimise töösse, selgus pea, et samu asju peab sadade viisi koguma faktiliste teadete hankimiseks. Üks kivikirves või nuga ei ütle palju. Alles suur kogu võimaldab vahettegemise tüübiliste ja haruldaste eksemplaride vahel, samuti on nii võimalik määrata, millised neist on iseloomulikud ja rahvuslikud, missugused erandlikud, imporditud või koguni juhuslikult uuritaval maal.
     Kui uurijal on käepärast näiteks tuhandeid kivikirveid, siis võib kergesti nende hulgast eraldada tüübilisi, samuti neid, mis tõusevad üle keskpärasuse, või sellele alla jäävad. Vähese materjaliga on see sageli võimatu.
     Osa lahtistest leidudest, mis muuseumitesse kogutakse, on leitud juhuslikult. need on. nn. üksikleiud, vaid juhtumisi maha kukkunud või lihtsalt visatud, nagu pareguselgi ajal sünnib asulais (elamiskohtades), sõja ajal jne. Nagu need juhtumisi maha on sattunud, niisama juhtumisi leitakse neid meie päevil põlluharimisel, vundamendi kaevamisel või mõnel muul sarnasel puhul. Üksikleiud näitavad ainult, et kunagi on seal käinud üksik rändaja või metsastaja. Kuid nende najal võivad teadlased teha ka teistsuguseid järeldusi.

     Enamasti ei leita asju üksikult, vaid kogu kaupa, aaretena, haudadest või kalmistutelt, vanadest asulatest. siiski ei ole kõik ühest ja samast leiukohast leitud asjad samaaegsed. Selliseid koguleide ei või pidada üheks tervikuks. Leidude omavahelised suhted tuleb enne kindlaks määrata.
     Kuid küllalt on ka leide, kus asjad on maha maetud ühel ja samal ajal. siia kuuluvad näiteks puudutamata haud- ehk peiteleiud. Surnutele pandi tulevases elus tarvitamiseks mitmesuguseid asju hauda. need leiud kuuluvad nn. suletud leidude hulka ja on uurijaile kõige tähtsamad. Siit saab teada, missugused asjad olid üheaegselt tarvitusel, missugused noad, kirved, sõrmused ja sõled kuuluvad selle aja inventari. Kui samad mustrid, vormid ja tüübid korduvad teistes haudades, milles on osalt teistsugune inventar, saadakse terve kogu riistu, mis esindavad ühte teatud kultuuriajajärku.
     Mitmest hauast leitud erinevad asjad võimaldavad aegamööda pikemaid ajajärke rühmitada väiksemateks ajajärkudeks.
     Niisugusel haudade täpsemal uurimisel peab aga kindlasti meeles pidama, et ajajärkude kindlakstegemiseks saab tarvitada ainult suletud leide. Tihti pole ka kõik haualeiud samaaegsed. Esiajaloolised matmispaigad sisaldavad tihti mitu erinevatest aegadest pärit hauda. samast kalmistust leitud asju ei või seega veel pidada suletud leiuks, vaid ainult ühe haua omi ja ka sel juhul tuleb silmas pidada, et ühte hauda võidi matta mitu korda.

Raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927   A.M.Tallgren