Mida teame kultuurikihist?

     Pideva vaenutegevuse piirkonnas asunud Narva linnust on kasutatud vägagi pikka aega, mistõttu kalduti arvama, et vanem kultuurikiht ei ole säilinud. Arheoloogilised kaevamised tõestasid aga vastupidist. Kultuurikihi paksus Hermanni linnuse alal sõltub eelkõige siinsest pinnamoest. Linnus paikneb jõega paralleelselt kulgeval Narva lademe keskdevoni kaldajärsakul. Selline asend on kaitse seisukohalt ülimalt soodne: lisaks idas voolavale jõele piiravad teda põhjast ja lõunast sügavad orud (Soom, 1935; Karling, 1936). Osutus, et ka läänest kaitses linnust looduslik vagumus, mille vertikaalselt püstuvate seintega läänekülg algas suure eeshoovi lõunatorni joonelt. Paekivist aluspõhja liigestunud vagumus laienes põhja suunas, moodustades enne linnuse põhjaküljel kulgevasse orgu (praegune Leningradi mnt) suubumist sügava nõo väikese eeshoovi edelanurgas. Kohati katab selle põhja holotseenis mandrijääst välja sulanud eri värvuse ja savisisaldusega paemurend, harvemini kruus. Nimetus platoo või lava on Narva jaoks tinglik, sest selle liigestatus oli oodatust suurem. Tasasemast platoost saab rääkida vaid suure eeshoovi lääne- , samuti pealinnuse lõunaküljel, kus kultuurikihi paksuseks mõõdeti 85 - 130 cm. Vagumuse kohal ulatus see 290 - 385 cm. Pinnasekihtide paigutus kultuurikihis linnuse piires oli väga erinev. Paremini eristus alumine, 12 - 39 cm paksune, mullatekkeprotsessidega seostatav ladestus, mida hiljem oli mõjustanud ka inimene. Kihist võetud mullaproovid sisaldasid kase- , sanglepa- , kuuse- ning männipuidu tükke, paju- , halli lepa- ja kuusekoor ning männi, kuuse, kase, lepa ja pärna õietolmu. Inimtegevusele osutasid aga põlenud männi- ja kuusepuidu jääned, valge hanemaltsa ning põldsinepi seemned, kultuurkõrreliste (sealhulgas rukki) ja võilille õietolm, kalaluud ning soomused (särg, ahven) ja imetajate luutükid. Eostaimi esindasid sõnajala ning turbasambla eoseid. Kuigi kihis säilinud puidutükkide analüüsiga tehti kindlaks, et osa nendest puudest kasvas hilisema pealinnuse kohal 900 - 1160. a paiku, on ainult alumise kihi najal varasema inimasustuse vanuse ja kestvuse kohta raske üldistusi teha.
     Püsihoonestus tekkis siinses piirkonnas pärast alumise horisondi katmist savise paekivimurendiga, mis tõstis maapinda pool meetrit ning tasandas tunduvalt senist ebatasast platood. Tollest ajajärgust pärines hilisema Hermanni torni põhjaseina taga otsapidi paekivilademele toetunud palk, mida võidi kasutada puitehitises XII sajandi kolmanda veerandi alguses (dateering 965 - 1150. a.).

Kus asus Eestlaste muinaslinnus?

     Ehitustehniliselt on Narva linnusele omane puidu mitmekordne kasutamine. Tänu sellele, et lammutatud või hävinud puitehitiste kõlblikke palke kasutati tellingute ehitamisel ja mitmesuguste talakonstruktsioonidena uuesti, söandamegi rääkida kivilinnuse-eelsest puithoonestusest. Nii olid hilisema pealinnuse põhjatiivas säilinud lae- ja tellingutala jäänused, mis pärinesid 12 sajandi lõpukümnendeil ja 13. sajandi algul rajatud ehitistest (C14 dateeringud: 975 - 1185.a. ja 1035-1210.a.). Nende määrangute põhjal on lihtne järeldada, et hiljemalt noorema rauaaja lõpus leidus siin hooneid. On oletatud, et Hermanni linnuse kohal võis nooremal rauaajal paikneda eestlaste muinaslinnus. Seda seisukohta toetavad ka meie puiduleiud. Muinaslinnuse kuju ja ulatuse kohta ei saa praegu midagi täpsemat öelda, see võis haarata enda alla vähemalt hilisema pealinnuse ja väikese eeshoovi, mida kolmest küljest kaitsesid looduslikud orud.
     Praegu võib Narva varasemat asustuslugu oletada järgmiselt. Ilmselt noorema rauaaja teisel poolel moodustus Narvas asustuskeskuse muinaslinnus koos läheduses paikneva Narvia külaga. Hilisema aja kohta tuleks arvata, et võõrvallutajad kindlustasid end just muinaslinnuses.
     Hermanni linnuse põhjavärava käigust leitud puitu võidi kasutada hoonete püstitamisel kas 13. saj. esimese veerandi lõpus või teise algul (C14 dateering 1045-1220.a.) Et muinasajal tekkinud ja ka 13.saj. esimesest poolest pärinevale elutegevushorisondile oli ladestunud lubisegu, siis pidi rajatud puitehitisele õige pea lisanduma ka kivihoone (id), mille täpsema plaanilahenduse või asukoha kohta ei ole seni andmeid. Kindel on vaid see, et need pidid põhjalikult erinema tänaseni säilinud linnuse kavatisest.

Ajakirjast "Eesti Loodus" märts, 1989