Kivilinnuse ehitamine

     Taani aja alguskümnendeil kaitses Narvat ilmselt vaid puitlinnus, millele võis lisanduda mõni kiviehitis sarnaselt Rakverega. Ulatuslikumalt rekonstrueeriti linnus 13. saj. teisel poolel või 14. saj. alguses: rajati kivist ja puidust kastell. Selle lääne- ja lõunamüürid asusid samas kohas, kus hilisema pealinnuse välismüüridki. Kavatise põhjaseina asukoht ei ole praegu teada. Võimalik, et linnuse idaküljel, kus õue ja jõe veetaseme kõrguste vahe on ligi 20 m, piisas esialgu lihtsast puitpiirdest. Lõplikult välja ehitamata ringmüürlinnuses asusid põhiliselt puidust ääremajad.
     Tollasesse linnusesse pääses nähtavasti läänemüüri ehitatud värava kaudu. Selle fragmendid on jälgitavad peahoone läänetiiva esimesel korrusel, välisküljel varjab seda läänedansker. Linnuse kaitsevõime tugevdamiseks hakati nüüd ehitama peatorni - Pika hermanni esialgsel kujul - millele õige pea järgnes ringmüürlinnuse lõuna- ja läänekülje tugevdamine veel teise, nn. parhammüüriga (paemüüri ette jalami kaitseks rajatud madalam müür). Viimase edelanurgast alustati omakorda suure läänepoolse eeshoovi rajamist, mis teenis samuti pealinnuse kaitsmise eesmärki. Arvatavasti tulenes suure eeshoovi rajamise vajadus venelaste edukatest rüüsteretkedest Narva 1323.a. ja 1341.aastal. Uurimise käigus selgus, et esialgu ei rajatud seda praeguseni säilinud ulatuses, vaid ehitati vähemalt kahes etapis. Parhammüüri edelanurgast lähtunud suure eeshoovi lõunamüüri jätkati üle vagumuse paekivilademe nurgani. Selle edelaotsast suundus loode poole vagumuse kallast jälgides teine müür, mis moodustaski linnuse praegusest umbes poole väiksema eeskaitseala. Jüriöö sündmustega seostuvaid poliitilisi lahkhelisid arvestades tekib kahtlus, kas suure eeshoovi esimene ehitusetappki 1345.aastal valmis. Suure eeshoovi mitmes järgus väljaehitamisele osutab ka lõunatorni kavatis. See 16.sajandi esimese veerandi lõpust või teise algusest pärinev kergetele tulirelvadele mõeldud torn ühendas kahte eeshoovi lõunamüüri eriaegset lõiku ja loodesse suunatud kaitsemüüri ning sulges lõplikult eeshoovi lõunakülje praeguses ulatuses.

Ajakirjast "Eesti Loodus" märts, 1989