Pealinnuse kujunemine

     Hermanni linnuse peahoone väljaehitamine langeb tervenisti orduaega (Narvas 1347-1558). Tehtud on mitmesuguseid oletusi peahoone tiibade ehitusjärjekorra kohta. Meie peame vanemaks läänetiiba, mis algsel kujul oli iseseisev keldrita kolmekorruseline talalagedega hoone. Hiljem võlviti tiiva teine korrus. Seejärel valmis peahoone põhjatiib, mis oli varem lühem praeguse väravakäigu võrra ning kahekorruseline. Kuigi kivihooneile eelnenud puitehitiste kohta puuduvad andmed, võib neis leitud tellingutalade C14 analüüside põhjal oletada, et põhjatiib oli olemas juba 14.sajandi lõpus. Järgnevad põhjalikud ümberehitused muutsid suuresti hoone plaanilahendust: hoonele rajati kelder ning ehitati välja vastu peatorni ulatuv kolmas korrus, mistõttu tekkiski pealt suletud väravakäik.
     Peahoone idatiiba sai ehitama hakata pärast kaitserinnatisega kivist idapiirde valmimist. Ilmselt tehti seda 15. sajandi teisel poolel, mil tugevnev Moskva vürstiriik hakkas ähvardama Novgorodi ja Pihkva maid ning ka alu lääne pool Narva jõge ja Peipsit. Idatiib algab ringmüürlinnuse kagunurka ehitatud poolkeldriga üheruumilisest hoonest, mida ümberehituse käigus pikendati põhja poole ja kõrgendati (viimati kaevudanskeri rajamisel 16.saj. algupoolel).
     Kolmetiivalise peahoone sisehoovi poolsel küljel paiknes konvendihoone tüüpi linnustele üsnagi iseloomulik puitgalerii, ühendamaks nii peahoone tiibu kui ka ruume ühe tiiva piires. Viimasena, 16. saj. rajatud peahoone lõunatiivas ei peetud galeriid enam vajalikuks.
     Narva linnuse pidev täiendamine ja ajakohastamine kestis kuni Liivi sõjani, millega ei kaasnenud üksnes ulatuslikud poliitilised muudatused Vana-Liivimaal, vaid pöörati uus lehekülg ka fortifikatsioonikunstis. Kahurite kiiresti suurenenud tulejõu vastu osutusid senised kivist kaitseehitised abituiks ningt järgnev ajajärk kuulus juba muldkindlustustele - bastionidele. Ning taas algasid nii narvas kui piirikindlustes ulatuslikud ehitustööd.

Ajakirjast "Eesti Loodus" märts, 1989