Surnute luud räägivad oma kurvad lood
KEN KALLING

   Paleoantropoloogia eesmärk on panna inimjäänused - väljakaevatud tummad ja anonüümsed luud - kõnelema on . Paleopatoloogia on teadus luudel esinevatest haiguslikest vms leidudest.
    Vaadates murtud luid, põletikulisi hambaid, purustatud koljusid ja teisi surma toonud traumasid ei saa unustada, et tänapäeva muinasteadlasele tänuväärne materjal võis kunagi põhjustada kellelegi suuri kannatusi.
   Ja muidugi ei jäta kõik kole (näiteks kõhtu torgatud nuga) luudele jälgi.
   Iga luu annab asjatundjale mingi informatsiooni, tavaliselt kadunukese soo ja umbmäärase vanuse. Selles vallas on metoodikat kõvasti täiustanud kohtumeedikud.
   Piisava statistilise valimi korral võib vähese informatsiooni (näiteks luutükikeste) abil teha üldistusi muistse eluolu kohta, ning mis seal salata, kajastada ka uurija eelarvamusi ja soove.
   Teadlasele on kõige andmerikkamad need luud, millel on märke kunagise omaniku haigustest, läbielamistest (näiteks näljahädast lapsepõlves) ning surmast. Need märgid muudavad inimluustiku
juba otseseks ajalooallikaks, andes nimetule skeletile individuaalsuse.
   Kuigi me ei saa kunagi teada, kas 17. sajandil Kambja kalmistule maetud külamees murdis oma sääreluu ja mõned ribid kiigelt või heinakoormalt kukkudes, teame me, et ta tervenes ning elas
oma valusa kogemusega rõõmsalt edasi.
   Kui luudel on palju kõikvõimalikke patoloogiaid, mis annavad tunnistust vananemisest, toitumishäiretest, haigustest, siis tekib küsimus, kas see inimene oli elades õnnelik või mitte. Kas elu katkiste
hammaste ja naksuvate liigestega on üldse midagi väärt?
   Kui kõnesoleva indiviidi elu olnuks tõepoolest väljakannatamatu, poleks ta saanud elada piisavalt vanaks ja hankida endale kõiki neid silmatorkavaid väärnähte.
    Kui luudel ei kajastu ühtegi kõrvalekallet, võiks see anda pigem tunnistust kurvast elusaatusest. Enne kui patoloogia jõudis tekkida, saabus surm.
   Tartu Jaani kirikusse 13.-14. sajandil maetutest on üle poole lapsed.
   Eestis pole paleoantropoloogia ja mitmed teised antropoloogia harud saanud areneda, sest siin on antropoloogia rakendatud eelkõige ugri-mugri vankri ette ja keskendutud koljude kirjeldamisele
seletamaks rahvaste etnilist ajalugu. Seetõttu pakub Eesti avastamisrõõmu ja töömaad ärksaile võõramaalastele.
   Üks Kanadast siia tööle tulnud antropoloog avastas tänavu, et muistsed eestlased võtsid skalpe.