PÕHJASÕJA SÜNDMUSIST LAIUSEL
III

Ilmastikuliselt oli 1700\1701. aasta talv ebasõbralik, valju külma ja sügav lumega. Sõjaväe ja rahva hulgas hakkasid levima rasked haigused, eriti tähniline tüüfus. Haigestusid ja surid isegi kuninga ihuarst ning sõjaväeapteeker. Meeleolu kippus langema, selle tõstmiseks püüti korraldada mitmesuguseid lõbustusi. Suure pidulikkusega tähistati jõule, kuningas olevat olnud lõbus ja rõõmus, mängitud ja tantsitud jõuluõlgedes. Armastatud meelelahutus oli karu- ja põdrajaht. Kord lasknud kuningas kolm suurt põtra, mis tema suureks heameeleks toodi õhtul regedel jäägrite pasunahelide saatel linnusesse. Mõisas peeti tantsupidusid muusika ja näitemängudega. Üks suurem pidu on toimunud Laiuse kirikumõisas, millest võttis osa ümbruskonna kirikuõpetajate tütreid. Talve lõpul korraldati suurejooneline sõjaline pidustus Jõgeva mõisa väljal: lumest ehitatud kindluse näitlik piiramine ja vallutamine.

Kuninga ruumides peeti ka ühe talupoja- pruutpaari pulmapidu. Kuningas olevat vaadanud eesti pulmakombeid suure huvi ja jutustanud neist hiljem teistele.

Hilisemate teadete järgi olevat Karl XII olnud ka talulastele vaderiks. Päris kindlaid andmeid selle kohta siiski pole. Laiuse kirikuõpetaja H. G. v. Jannau väide 1836. aastast, et seda tõendavat Toema kirikuraamat, ei pea paika. Küll esineb Torma kirikuraamatus talulaste vaderitena Rootsi sõjaväelaste, sealhulgas ohvitseride nimesid. Ka on Rootsi sõjaväeõpetaja Torma kirikuõpetaja äraoleku ajal lapsi ristinud.

Talurahva hulgas levinud naiivne monarhism avaldus ka Karl XII Laiusel viibimise ajal. Loodeti ja oodati, et kuningas päästab talurahva mõisnike ülekohtu käest. Rootsi kuningate vastuolud balti aadliga olid juba varem soodustanud selliste illusioonide levikut. Eelmise kuninga, Karl XI ajal hakkasid eesti talupojad hulgaliselt käima Stokholmis kaebe- ja palvekirju esitamas, nii et see kippunud juba häirima riigiasutuste tööd. Nüüd, kus kuningas viibis lausa talurahva keskel, ei jäetud seda muidugi kasutamata. Kuningale esitati rohkesti palvekirju, mida aitasid koostada Rootsi väes teenivad ja rootsi keelt oskavad soomlased. Kuningas võttis talupoegade kaebused küll vastu, kuid need kõik suunati otsustamiseks kohalikele võimudele, millega asi lõppeski. Üldse tundub, et lootused kuninga abile hakkasid vähenema: ei toonud ju kuninga ning tema vägede kohalviibimine talurahvale mingeid kergendusi, vaid muutus raskeks ja vastumeelseks koormaks.