Pronksi kasutuselevõtt

     Pronksiaja alguses oli vase valamine muidugi tundmatu ja siis taoti riistad vasest nagu kivistki, aga juba õige varakult õpiti vasevalamist, nii, et vaseaja riistad on peaaegu kõik valatud ja see annab pitseri ka pronksiaja tööriistade valmistamise tehnikale.
    
     Valamine sündis valuvormi abil, samal viisil nagu praegugi.
     On olemas 2 valamismeetodit: mall ehk valuvorm, millesse valatakse on
   a) kas kõvast materjalist, püsiv, korduvalt tarviatav mitmete samasuguste riistade valamisel,
   b) tehakse ühekordseks valamiseks liivast ja uuendatakse iga uue riista valamisel.
     Viimane meetod oli tarvitusel peenemate riistade valamisel, kuid selle kõrval valitses ka massitööstus.
     Valuvormid koosnesid kahest lahtikäivast poolset. Vormi sisemisele pinnale oli tehtud soovitava riista kuju, negatiiv. Valamiseks seoti vormi mõlemad pooled tugevasti kokku ja õõnsusse kallati metallisulatist, selle järel kõrvaldati vorm kõrvaldati, valmis asi puhastati ja siluti vormi sooned viilimisega.
     Õõnesasjade valmistamisel pandi vormi savisüda, mis pärast valamist kõrvaldati.
     Tihti, kui ei tahetud kasutada palju kallist materjali, valati neid savisüdamega, mis jäetigi asja sisse. Nii tehti näiteks paraadkirvestega, mida tegelikult riistana ei tarvitatud ja mis seepärast võisid olla õrnemad.

Joonis kujutab valmis kivist valuvormi nelja pronkssae tarvis. Valuvorm on pärit Rootsist, kuid neid on leitud kõigist maadest.

     Alguses tehti riistad puhtast vasest; aegamööda märgati aga, et vask ühenduses teise ainega on palju tugevam ja vastupidavam. Nii hakati vasele juurde segama eriti inglistina - algul vähe, hiljem juba rohkem. Seetõttu on võimalik keemilise analüüsi abil tõestada, millisest vaseaja ja pronksiaja perioodist esemed pärinevad.
     Vaseajal sisaldasid esemed tina ainult 2-4 %. Kuid kõige parem pronks sisaldab vaske 90% ja tina 10 %. selline segu on tarvitusel veel praegugi, näiteks kirikukellade valmistamisel.
     Et tina on looduses palju vähem kui vaske, oli nõudmine ja vajadus selle järele väga suur. See õpetas tina saamist tinasavist prepareerimise teel, saades ainult 1/2 % tina. Tina peamisteks allikateks jäid Hispaania ja Britannia, kust veel Rooma ajalgi veeti hobustega nahkkottides tina läbi Gallia Itaaliasse ja edasi.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927   A.M.Tallgren