PUNANE KUKK TALLINNA KATUSTEL
Kaljula Teder

Minevikus korduvalt Tallinna laastanud suured tulekahjud on tunduvalt muutnud linna välisilmet. Punakikka sündi soodustasid mitmed tegurid. Hooned olid peamiselt puidust, polnud tuletõrjeorganisatsiooni ning elanikel puudusid isegi julgus ja tahe tulele vastu astuda. Keskaja vaimupimeduses peeti nimelt tulekahjusid jumalast saadetud nuhtluseks "teenitud pattude" eest. Tõsiusklikele näis võitlus puhkenud tulekahjuga jumalavastase teona. Abi loodeti palvetest. Keskaegsetel jumalateenistustel oli tavaline, et eestpalvesse lisati sõnad "...ja päästa meid tule eest!"

Hiljem hakati jumala nuhtluseks pidama vaid pikselöögist tekkinud tulekahjusid. Inimkätest lahtipääsenud "kikkale" julgeti juba vastu astuda primitiivse tuletõrjetehnikaga: nahkämbri, reele või jalastele tõstetud veenõu, kustutusluua ja hariliku redeliga. (Säärase varustuse loetelu oli maailma esimeses kohustuslikus tulekaitsemäärustikus, mille andis välja Londoni linnavalitsus 1189. aastal.)

Millised olid Tallinna esimesed hooned?

Arheoloogilistel otsingutel Raekoja platsil ja Toompeal, samuti juhuslikel kaevamistel vanalinnas pole avastatud meie kaugetele esivanematele kuulunud hoonete jäänuseid. Viimase aja arheoloogiliste uurimuste valgusel on kaldunud siiski arvama, et kui 10. - 11. sajandi vahetusel hävis Iru linnus, siirdusid selle asukad praeguse Tallinna südamikku - Raekoja platsi ümbrusse ja Toompeale. Analoogia põhjal võiks sel juhul pidada Tallinna esimesi ehitisi sarnasteks viimaste ehitistega Iru linnuses (ja teistes Eesti linnustes samal ajajärgul).

Eesti arhitektuuriajaloo andmeil avastati Irus peaaegu püstloodis seinte ja ovaalse põhiplaaniga koja ase, mille läbimõõt kitsamas kohas oli umbes 5 meetrit. Süvendi keskel leiti kividega maasse kiilutud puitpostide jälgi. Postid kandsid ilmselt puukoore ja mätastega kaetud katust, mille sõrestikulatid toetusid alaotsaga süvendi äärele ja ülaotsaga postidele või neid ühendavale harilatile. Sissekäik asus koja ühes otsas. Keset koda seisis kolle. Nende algeliste ehitiste kuju säilitasid möödunud sajandini, paiguti isegi käesoleva sajandi alguseni Eestis ja Lätis püstitatud koonusekujulised suveköögid ehk keedukojad. Suvekodadel kaeti sõrestik arvatavasti puukoorega, talvistel peale selle veel mätastega (üht niisugust suvekööki võib näha Rocca- al- Mare vabaõhumuuseumis). Tõenäoliselt olid püstkodade kõrval pooleldi maasse kaevatud maakodasid ehk muldonne. Võimalik ka, et leidus püstloodis seintega ehitisi, mis olid nelja- või hulknurkse või ümara põhiplaaniga. Seinad koosnesid püstloodis maasse löödud postidest ja nendevahelisest sõrestikust, mis omakorda oli läbi põimitud vitstega ning tihendatud puukoore ja rohuga. Katust katsid koor ja mättad.

Tallinnas võis olla ka nelinurkseid rõhtpalkidest ehitisi. Niisuguse jälgedele satuti Rakvere rajoonis Koila linnamäe vanemas kihis. Hoone oli 6 m. pikk ja 5,5 m lai. Ehitise kohal leiti mitu kividest laotud koldeaset ja liivasesse aluspõhja kaevatud auke postide jaoks, mis arvatavasti toetasid katust.

Püstkojad ja koobasmajad kadusid tõenäoliselt 13. ja 14. sajandiks, andes aset väikestele ühekorruselistele kandilistele puidust suitsutaredele.