RAHVA KUJUNEMISE MOSAIIK I
Evald Tõnisson, ajalookandidaat

Olemasolevate andmete põhjal pole eesti keele murded tekkinud algselt ühtse keele hargnemise tulemusena, nagu võiks esimesel pilgul paista (ja nagu varem ka arvati), vaid omaette, üksteisele lähedasi, ent siiski mõnevõrra erinevaid teid pidi. Teiste sõnadega, murrete põhistruktuur pärineb kunagistest hõimukeeltest. Murdeerinevused kinnitavad järelikult, et eestlased nagu teisedki rahvad ja rahvused pole kujunenud ühe, vaid mitme eri hõimu või hõimurühmituse alusel. Millised need olid? Meie muinasteadus on viimastel aastatel selle uurimisega tublisti tegelnud. Endiselt jätkub koostöö keeleteadlastega. 1971. aasta mais peeti meie keeleteadlaste ja esiajaloolaste läänemeresoomlaste etnilisele ajaloole pühendatud ühine sümpoosion.

Et eestlased jagunevad lõuna- ja põhjaeestlasteks, selle kohta on mitte ainult keeleteadus, vaid ka etnograafia ja arheoloogia juba ammu suurel hulgal tõestusmaterjali esitanud. Veel enam. Keeleteadlased väidavad, et põhja- ja lõunaeestlased koos liivlaste, karjalaste ja vepslastega on vanimad ja algsed läänemeresoome rühmitused. Põhja- ja lõunaeestlaste lähenemine ja kokkukasvamine üheks rahvaks ja rahvuseks oli pikk ja keerukas protsess, mis algas vähemalt m.a. esimestel aastasadadel ja jõudis olulises osas lõpule alles möödunud sajandil. Samal ajal on aga üha enam selgunud, et nii põhja- kui lõunaeestlased omakorda moodustusid üsna erinevatest etnilistest komponentidest ega kujuta endast kaugeltki jagamatuid algüksusi. Nende komponentide omavahelised suhted on osutunud märksa keerukamaks, kui esialgu võis arvata.

Murrete järgi võib põhjaeestlasi jagada kesk-, kirde-, ida-, lääne- ja saarterühmaks. Suurt osa etendas kindlasti keskrühm. Tõsi, arheoloogia andmete ja varaste kirjalike allikate põhjal võib arvata, et ühiskondlik- poliitiliselt ja sõjaliselt oli Kesk- Eesti roll võrdlemisi tagasihoidlik. Muistne keskrühma asumisala oli ka suhteliselt kitsas; see piirdus m.a. I aastatuhande esimesel poolel, s.o. vanemal rauaajal, põhiliselt suurema osa hilisema Järvamaaga ja Virumaa edeleosaga, ulatudes neist mõnevõrra lõuna poole. Nimetatud muinaskultuuri iseloomustab teatav konservatiivsus ja traditsioonilisus. Ühtedesse ja samadesse kivikalmetesse maeti tihti vanemast rauaajast kuni 13. sajandini. Liivimaa kroonikast nähtub, et muinasaja lõpul oli suhteliselt väike Järvamaa Kesk- Eesti suurim maakond, millele lisandusid väikemaakonnad. Muistses vabadusvõitluses 13. sajandi algul oli neil kõigil tagasihoidlik osa. Silma paistab linnuste vähesus. Keeleliselt aga osutus just keskrühm aktiivseks ja elujõuliseks. 19. sajandiks, mil F.J. Wiedemann, M. Veske ja teised uurijad hakkasid murdepiire täpsemalt fikseerima, oli põhjaeesti keskmurre levinud kaugele väljaspoole keskrühma kunagist levikuala ja saanud valitsevaks peaaegu kogu Harjumaal, suuremal osal Virumaast, ulatunud kohati Läänemaale. Keskmurdest sai teatavasti ka meie rahvusliku kirjakeele alus. Ainult endiste Viljandi- ja Tartumaa põhjaosades võis täheldada teatavat vastupidist protsessi: siia, kunagisele keskrühma alale, tungisid muinasaja lõpul ja osalt hiljam mitmed lõunaeestilised jooned.