RAHVA KUJUNEMISE MOSAIIK II
Evald Tõnisson, ajalookandidaat

Kirderühma levikuala hõlmas rauaala algul, I aastatuhande teisel poolel e. m. a. hilisema Virumaa (välja arvatud edelaosa), ulatudes sealt laiema vööndina umbes kuni praeguse Tallinna ümbruskonnani. Otsustades suurte leiurikaste kivikalmete järgi oli kõnesolev rühmitus eriti vanemal rauaajal kogu Eesti alal esirinnas. Kirde- ehk põhjaeesti rannikumurdel on silmapaistvalt palju ühisjooni soome kirjakeele aluseks oleva häme keelega. P. Ariste väite järgi ei leidu häme hõimukeele vanemas kihistuses "peaaegu midagi sellist, mis poleks omane ka eesti keele kirdemurdele". Sellest loogiline järeldus, et hämelaste keel on otseses geneetilises seoses kirdemurdega. Ent samal ajal on raske nõustuda arvamusega, mille kohaselt keeleline lähedus seletub põhjaeesti elemendi üle lahe siirdumisega. I aastatuhandel e.m.a. olid mõlemal pool Soome lahte levinud ühesugused kivikirstkalmed, kusjuures Eestipoolsed tunduvad suhteliselt hilisemad. Seega võiks oletada pigem rahvastiku vastupidist siiret - Soomest Eestisse. Õigem on siiski lihtsalt arvata, et mõlemal pool Soome lahte elas ühesuguse materiaalse kultuuriga üks ja sama hõimurühmitus. Alles vanemast rauaajast alates hakkasid mõlema osa vahel süvenema kultuurierinevused. Peamine osa kõnesolevast rühmitusest elas ilmselt Soome lahest põhja pool. Soome rahva ja rahvuse ning soome kirjakeele kujunemisel sai see tooniandvaks. Soome lahe lõunaranniku rahvastik aga sulas aja jooksul kokku esijoones põhjaeestlaste keskrühmaga. Ainult kitsal rannikuribal jäi kauemaks püsima rannikumurde nime all tuntud soome keele lähedane kõnepruuk. Püsimist soodustas rannarahva tihe läbikäimine vanade hõimlastega lahe põhjakaldal.

Arheoloogilisest materjalist nähtub, et veel I aastatuhandel.e.m.a. oli kirderühmale suhteliselt lähedane saare- lääne rühm. Edasises arengus sidemed nõrgenesid, ent püsisid muinasaja lõpuni. Eriti lähedalt puutusid mõlemad rühmad kokku praeguse Tallinna ümbruskonnas, kuhu lisaks ulatus keskeestilisi mõjutusi. Samuti olid selle piirkonna rahvastikul varakult tihedad sidemed lahetaguste naabritega. Tallinna ümbruskond moodustas vanemal rauaajal omaette kultuuripiirkonna. Muinasaja lõpuks kujunes siin Rävala maakond. Lisaks Saaremaale ja Läänemaale kuulus muinasajal läänerühma valdkonda enamik muistsetest Harjust.

Läänerühmale keelelt ja kultuurilt väga lähedane oli Edela- Soome rahvastik, soomlased ehk pärissoomlased. Võimalik, et viimaseid tuleb käsitleda koos meie läänerühmitusega (analoogiliselt kirderühma ja hämelastega) algselt ühe ja sama hõimurühmitusena. Lääne- ja Loode- Eesti ning Edela- Soome kalmevormides ja matmiskommetes võib teatud ühisjooni jälgida kuni muinasaja lõpuni. Nii nagu eesti rahva kujunemisprotsess kestis pikka aega, kulus palju sajandeid ka soomlaste ja hämelaste (ja läänekarjalaste) liitumiseks soome rahvaks. Rahva nimetus pärineb soomlastelt, tema kirjakeele põhijooned hämelastelt. Kunagise soome hõimukeele alusel aga moodustus edelasoome murre, mille on märgatavalt palju eestipäraseid jooni.