RAHVA KUJUNEMISE MOSAIIK III
Evald Tõnisson, ajalookandidaat

Lõunaeestlastest pakub suurt huvi kõigepealt võru murde andnud rühmitus (nimetame seda võru rühmaks.) Keeleteadlased on ammu rõhutanud võru murde omapäraseid jooni, mis annavad talle teatava eriasendi. Eripära on püütud seletada oletuse abil, et võru rühma kujunemisele avaldasid suurt mõju idaslaavlased. Lisaks keele andmetele püüti tõestuseks kasutada arheoloogia avastusi I aastatuhande teisel poolel Kagu- Eestis levinud kääbaskalmistute tõttu tuldi järeldusele, et seal elasid tollal idaslaavlased, kes hiljem sulasid võru- eestlaste hulka. Idaslaavlaste või venelaste mõju võru keele kujunemisele pole põhjust eitada. Eriti ilmneb see mõju võru murde idapoolses, setu murrakus. Ent arheoloogia andmeid veel kord hoolikalt läbi kaaludes paistab, et võru rühma kokkupuuted idaslaavlastega on alanud alles I aastatuhande lõpus - II aastatuhande algul, s.o. mitu sajandit hiljem, kui arvati. Mis puutub tõsiasjasse, et Kagu- Eesti ala erineb arheoloogiliselt ülejäänud Eestist, et seal jäid üldisemalt võõraks mujal Eestis levinud kivikalmed, et eelmise aastatuhande teisel poolel levisid seal kääbaskalmistud, siis tunnistab see kõik üht ja sama: võru rühm pidi alguses teistest eesti hõimurühmadest märgatavalt erinema. Veel enam. Võru rühm tuleb arvata idapoolsemate läänemeresoomlaste hulka, kelle peamine levikuala paiknes Pihkva järvest ida ja kagu pool. Viimaste põhjanaabriteks olid vadjalased, kelle varasem asumispiirkond ulatus Pepsi- tagusel alal tunduvalt kaugemale lõuna poole kui nende hilisematel järeltulijatel. II aatatuhande alguseks slaavistus suur osa mainitud idapoolsetest läänemeresoomlastest. Säilis ainult kõige loodepoolsem osa, kelle järeltulijad ongi võru keelt kõnelevad eestlased. Viimased elasid tollal ka Läti NSV kirdeosas. Muinasaja lõpus aga olid võrueestlased kultuuriliselt juba tunduvalt lähenenud teistele eestlastele.

Võru hõimurühmitusele väga lähedast rahvastikku leidus ka kaugemal põhja pool. Seda tunnistavad tänapäeva Jõgeva rajooni idaosas levinud samalaadsed kääpad nagu Võru- Põlva piirkonnas, ja piki Peipsi läänerannikut põhja poole kuni Virumaani esinevad mitmed lõunaeestilised murdejooned. Põhja- eesti nn. idamurde kujunemisele aitasid oluliselt kaasa just lõunaeestilised, aga ka vadjapärased mõjutused.

Lõuna- eesti rühmitus, kellelt pärineb tartu murre, oli eelmisel aastatuhandel põhjaeestlastele kultuuriliselt nähtavasti lähemal kui võru rühmale. Eriti tugevaid põhjaeesti keskrühma mõjutusi on tunda tartu murdeala loodeosas endise Puhja ja Rannu kihelkonna alal. II aastatuhande alguseks oli tartu rühma levikualal moodustunud suur Ugandi maakond, mille poliitiline mõju ulatus mõnevõrra ka võru rühma alale. Sellega kaasnes võru ja tartu rühma kultuuriline ja keeleline lähenemine. Tartu rühmaga oli algselt lähedane kaugemal edela pool, praeguse Põhja- Läti keskosas elav läänemeresoome rahvastik, kes alates eelmise aaststuhande teisest poolest sulas järk- järgult latgalite hulka. Mainitud rahvastikule olid omakorda lähedased neist lääne pool elanud liivalste esivanemad.

Rühmitus, kellelt pärineb mulgi murre, oli põhiolemuselt lõunaeestiline, ent tema kujunemisele avaldasid suurt mõju lääne- eestlased. Seda kinnitavad nii keele kui muinasteaduse andmed. Muinasaja lõpuks Edela- Eestis kujunenud Sakala maakonna lõunaosas said ülekaalu lõunaeestilised jooned, põhjaosas (endiste Suure- Jaani, Kõpu ja osalt Viljandi kihelkonna alal) - lääne- eestilised. Lisaks oli põhjaosas märgatavaid kesk- eestilisi elemente, mis muinasaja lõpuks küll nähtavasti mõnevõrra taandusid.

Nagu näema, kujutavad muistsed hõimud ja nende vahekorrad üsna kirjut pilti. Ühe ja sama rahva aluseks võivad olla algselt üksteisest küllaltki erinevad hõimurühmad, kahe erineva rahva (eestlased ja soomlased) aluseks aga ühed ja samad hõimud. Suudame kõigest sellest esialgu tabada vaid üldisi kontuure. Kogu pildi põhjalikum tundmaõppimine seisab veel ees.