Skandinaavia pronksiaeg III
Matusekombed ja usk

     Skandinaavia pronksiaja muinasasjadest on suur osa saadud kalmetest. Pronksiaja keskel saab valitsevaks surnute põletamine. Vanema pronksiaja surnud on kõik maetud, nooremal pronksiajal jälle kõik erandita põletatud. Põletusmatused hakkasid levima umbes 1200 a. e. Kr.
     Kalmete välimus koos matmisviisiga palju ei muutu - need on üldiselt kaunis kõrged mullakääpad. Iga kääpa all on üks haud, millesse mõnikord hilisel pronksiajal on maetud kõrvale. Vanemal pronksiajal on surnuid maetud kääpasse ühest puust õõnestatud künas, hilisemal pronksiajal aga asetati laiba põletatud luud kivikastiga kääpasse.


     Peale kääbaste esinevad veel urnikalmistud. Laiba põletatud kondid ja tuhk paigutati urni ja see maeti maha ilma, et maapinnale mingit jälge oleks jäetud. Need pronksiaja matuseurnid on õige mitmekesised, tavaliselt lihtsad, ornamentideta.On näiteks savipotte, mis on tehtud majade sarnaseks. Kiviajaga võrreldes on keraamika pronksiajal kaotanud oma tähtsuse.

     Peale üksik- ja haudleidude leitakse pronksiajast veel aardeid ja ohvriande. Ohvrid selgitavad meile vastava aja usulisi arusaamu.Asju ohverdati jumalale või jumalatele, kaevates need maase.
     Pildil oleval lootsikul on vist olnud mõni sümboolne tähendus, sest lootsikute kujutisi leitakse ka teistelt muinasaja riistadelt. Teiseks ohvrianniks oli nn. Päikesevanker, millel päikest kujutab pronksketas vankril. Ka rattad olid omal ajal päikese sümbolid.
     Päikese sümboolne ohverdamine päikesejumalale oli nagu palvekiri inimeset poolt päikese saamiseks. Säärane maagiline mõjutamine oli tuntud: kes valdab kuju, valdab ka asja enese.
     Arvatakse, et pronksiaja usundi peamiseks teemaks oli päikeseteenistus.

raamatust "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927 A.M.Tallgren