SÖÖK JA JOOK

Peaaegu iga keskaja inimene armastas rohkelt süüa. Linlased ei olnud huvitatud saleda joonise hoidmises, muretseti hoopis kas söödavat on piisavalt või mitte.
Kartulit õpiti tundma alles 16.sajandil kui oli taasavastatud Ameerika. Selle asemel söödi palju naerist ning herneid ja ube. Kala omandas keskajal suure tähtsuse just kiriku propageerimise tõttu. Kala kuivatati ja soolati. Suure kevadise paastu ajal hinnati kala kui meelisrooga. Tavaliselt söödi päevas 2 korda: keskpäeval ja õhtul kella 6 paiku, mis oli ka peamine söögikord. Põhitoiduks oli liharoog, mis oli lahti lõigatuna asetatud vaagnale. Igaüks võttis seda sealt kas sõrmede või orgiga ning asetas suhu või leivaviilule. Leivaviilu kasutati tihti taldrikuna.
Kuna toitudel oli sageli halb kõrvalmaitse, püüti seda varjata vürtsidega. Pidusöögi lõpul lasti vürtse veel ringi käima, et külalised saaksid maiustada. Samas ajasid aga sellised vürtsikad road palju jooma, aga söögivesi oli väga halb ja piima andsid lehmad vähe. Rikkamad linlased jõid seetõttu magusaid ja vürtsitatud veine. 12.sajandil õpiti Itaalias destilleerima piiritust. Seda “tulivett” peeti parimaks rohuks kõigi haiguste ja eriti katku vastu.
Tihti kujunesid uhked pidusöögid mõttetuteks prassimisteks. Et saada korralikku lõunasööki, tapeti terve härg või siga. Eriti uhked olid rikaste linlaste pulmad, mis kestsid kolmest päevast nädalani. Iga pulm pidi olema eelmisest uhkem ja nii pidi raad pulmapidude kestvust ja toitude hulka piirama.
Samas vägevad ja uhked olid ka tsunftide peod. Sellise peo lõpus pani peokorraldaja ühele külalisele kaela ümber lillevaniku, mis tähendas, et tema pidi järgmise peo korraldama.
Peol oli tähtis kaks elementi: palju toitu ning kombed. Söömaaja algust tähistati sarve puhumisega. Külalised pesid sõrmed puhtaks ja kuivatasid näpud valgetesse rätikutesse. Seejärel peeti söögipalve.
Laud pidi olema kaetud valge linaga. Iga inimese jaoks pandud lauale peeker ja nuga. Toitu tõsteti ette lusika ja kahvliga. Vedelat toitu pakuti kahe kõrvaga kausikesest. Üks kauss oli kahe peale ning sellest ammutati toitu kordamööda.
Joomisel olid samuti oma reeglid. Et joodava sisse rasva ei satuks, tuli enne joomist suu rätikuga puhastada. Aeg-ajalt puhastati ka karika või peekri serva.
Häbiväärseks peeti luristamist, matsutamist, röhitsemist, noaga hammaste torkimist ja täis suuga rääkimist