SOONTAGANA MAA JA TEMA MAALINN
Evald Tõnisson
II

Liivimaa kroonikas kirjeldatud sündmustikku jälgides ei jää kahtlust, et Soontagana maa oli lõunapoolse Läänemaa tähtsaim piirkond. Kuna Soontagana ja mõned teised Läänemaa osad alistati üksteisest sõltumatult, siis peab arvama, et siinsed kihelkonnad olid üksteisega lõdvalt seotud ning maakondlik liit nende vahel ei olnud veel kindlamalt välja kujunenud. Läänemaast kui muinasmaakonnast võib kõnelda ainult tinglikult. Siinseid suuremaid kihelkondi, nagu Soontaganat, tema lõunaosas ja põhjaosa hõlmavat Ridalat võib vaadelda omaette väikemaakondlikke moodustistena.

Liivimaa kroonikas kannab Soontagana nime ka selle piirkonna linnus (castrum Sontagana). Piirkonna oma rahvale oli linnus lihtsalt Maalinn= (oma) maa linn. Maalinna ja sellest kujunenud Maalja nime on tänapäevalgi kasutusel. Sellist nime kannab soosaar kahe endise talukohaga Mihkli kihelkonna kirdeservas Avaste soos kunagise Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piiril. Soosaare loodeosas oleva linnusekoha, päris maalinn nimetuseks on aja jooksul kujunenud Maalinna resp. Maalja mägi. Soosaarel paikneva kahe talu nimena on Maalinna (Malina) kirjas juba XVI sajandi esimesest poolest pärinevas. Läänemaa vakuraamatus (Stackelberg, 1928). Mainitud talud on seal nimetatud Kurese (Kurgenselck) küla järgi, mis tollal oli ühtlasi vakuse keskuseks. Üks esimesi, kes Avaste soosaarel olevas linnusekohas tundis ära Henriku kroonikas mainitud muistse Soontagana keskuse, oli teenekas kartograaf L.A. Mellin (Mellin, 1794). Ka tema atlases leiame Maalinna juures Soontagana nime.

XIX sajanil ilmus Mihkli maalinnast õige mitmeid kirjeldusi. Nende kõigi autorid samastavad kahtlusteta maalinna Liivimaa kroonikas nimetetud Soontagana linnusega. Mainitagu neist kirjutistest eraldi tuntud keeleteadlase, Peterburi akadeemiku A.J. Sjögreni oma, kes kuulsal uurimisreisil liivlaste juurda 1846. aastal tegi peatuse ka Mihklis, külastades seal muuhulgas "maalinnaks kutsutavat ennemuistset kohta".

Omaette probleem on Soontagana linnuse asukoht üksikul soosaarel kihelkonna tagaservas, lähimast külast - Kureselt- 2,5 km kaugusel. Selline asend sobiks pigem pelgupaigale või nõrgalt kindlustatud ajutiselt kasutatavale linnusele. Soontagana maalinn oli aga suur ja tugev keskne linnus, mille väljaehitamiseks ja korrashoidmiseks oli tarvis väga paljude inimeste hästi organiseeritud sihipärast tööd. Seda kinntiavad veenvalt nii arheoloogiliste kaevamiste tulemused (aastail 1965- 1971; väiksemad proovikaevamised olid siin a. 1895) kui ka kroonika teated.

Linnuse rajamisel tuli selle aluseks olevat paekõrgendikku tunduvalt laiendada, äärtelt tõsta ja nõlvu järsemaks muuta. Ümber linnuse ehitati vall sealtsamast linnuse jalamilt saadud materjalist; sel moel kujunenud nõgu aitas omalt poolt suurendada nõlva suhtelist kõrgust. Valli toetasid tema sisse ehitatud palktarandid. Samalaadseid kaitseotstarbelisi tarandeid tuntakse paljudelt teistelt meie ja naabermaade linnustelt. Linnuse rajamine langeb tõenäoliselt juba keskmisesse rauaaega, VII - VIII sajandisse. Linnuse olemasolu lõppjärgus, arvatavasti muistse vabadusvõitluse ajal XIII sajandi algul, on valli ehitusmaterjaliks üsna suurel määral kasutatud ka paasi. Möödunud sajandil võis kivivalli jäänuseid linnuse äärtel veel kohatai näha (Hueck, 1846). Sissekäik linnusesse oli kagust. Nii nagu teisteski kesksetes linnustes, kaitses väravakäiku kõrgem tornitaoline kindlustis (Liivimaa kroonika nimetatud arx munitionis, mille varisenud kivialus on tänini üsna hästi säilinud).