SOONTAGANA MAA JA TEMA MAALINN
Evald Tõnisson
III

Linnuse õue kattev meetri- poolteise paksune kultuurikiht, mis sisaldab ehitusrususid, muinasleide ja erakordselt rohkesti koduloomade luid, annab tunnistust, et seal on pikemat aega pidevalt elatud. Lisaks rohketele savinõukildudele, paljudele igapäevastele töö- ja tarberiistadele (noad, käärid, luisud, tuluserauad jm.), relvadele (noole- ja odaotsad) ning ehetele (sõled, käevõrud, sõrmused, ripatsid jm.) on leidude hulgas põllumajandusinventari: katkine sahatera, sirbitükid, katkised vikatid, käsikivi poolmik (Tõnisson, 1974). Lisaks veel suurem kogus söestunud viljateri. N.I. Vavilovi nimelises Üleliidulises Taimekasvatuse Instituudis määrati enamik neist rukkiks, millele lisandub vähesel määral nisu ja otra. J. Lepajõe andmetel leidub viljaterade hulgas rukkilustet, mis nagu viitaks võimalusele, et tegemist on talirukkiga. Linnuselt leitud tiiglid ja šlakitükid annavad tunnistust sepatööst.

Täies kooskõlas arheoloogia andmetega on Liivimaa kroonika teated, millest nähtub, et Soontagana maalinn oli ulatusliku asustuspiirkonna keskus ja kogu lõunapoolse Läänemaa peamine sõjaline tugipunkt. Vaenuväe sissetungi korral oli linnus tema peamine sihtpunkt. Maalinna alistamisega 1216. aasta talvel oli esialgselt alistatud kogu lõunapoolne Läänemaa.

Lõpuks osutab linnuse tähtsusele ka nimetus maalinn. Maalinnaks pole algselt kunagi nimetatud väikesi kohalikke linnuseid, vaid ainult ulatusliku piirkonna, maa keskusi. Kõigest eelöeldust nähtub, et Soontagana maalinn pidi olema Muinas- Eesti tähtsamaid keskusi, mida nii sõjaliselt kaitsevõimelt kui ka ühiskondlik- poliitiliselt kandevõimelt võiks võrrelda Viljandi, Tartu ja Otepääga, samuti Saaremaa maalinnadega. Need kõik asetsevad omaaegsete teede ääres või nende sõlmpunktis. Seda erandlikum ja kummalisem näib Soontagana maalinna asukoht.

Tundub, et meie kujutlus Soontagana maalinnast ja tema asukohast on kujunenud suurelt jaolt möödunud sajandil avaldatud kirjelduste mõjul. Oma osa on etendanud ka A. Saali jutustus "Vambola", kus meie silme ette manatakse pilt keset mädasood seisvast linnusest, mille ainsaks ühenduseks muu maailmaga oli kitsas salatee. A. Huecki kirjelduse järgi (1846) näinud soo välja kui lage lai veeväli. Sealjuures pole kellelgi olnud kahtlust, et linnuse asukoha valikul on olnud ainumääravaks kaitsehuvid.

Ometi näib, et linnuse asukoha mõistmiseks tuleb arvestada muidki tegureid. Kõigepealt tekib küsimus linnuse tagamaast, s.o. piirkonnast, mille rahvastik võttis otseselt osa tema ehitamisest ja korrashoiust. On põhjust arvata, et linnuse tagamaa ei oli piirdunud ainult Mihkli- poolse küljega, vaid hõlmanud ka Vigala- poolset. Vigala kandi rahvatraditsioonis on maalinn tuntud niisama hästi kui Mihkliski. Linnust ümbritsev soo kannabki Vigala- poolset Avaste nime. Üldse võib Mihkli ja Vigala vahel jälgida tihedaid sidemeid. Peamine ühendus käis seejuures üle Avaste soo. See oli vana põline tee, mis Mihklist tulles laskus Kurese küla juures soole ja viis Maalinnast mööda Parasmaale, kus ühines lõuna poolt Vana- Vigalasse mineva teega. Maalinna võis seega pääseda mitte ainult Mihkli- Kurese, vaid ka Parasmaa- Avaste poolt. Kõnesolevat teed kasutati käesolevalgi sajandil Vigalast Mihkli laadale käimiseks. Samuti mäletatakse, et seda teed pidi on minevikus Kurese Salumäelt Vigalasse ehituspaasi veetud. Ka XV sajandil praegusesse Kivi- Vigalasse rajatud kivilinnuse materjal toodud Mihklist (Aitsam, 1976). Sama tee leiame Mellini atlases.

Maalinna juurde tuli veel üks tee: see suundus hilisema Kõima mõisa juurest loodesse, pöördudes Kibura küla lähedal (Rõkkapuu talu juures) põhja- kirdesse Maalinnani ja sealt edasi samas suunas üle soo. Kibura - Maalinna vaheline lõik on sellest kasutusel praegugi. Nii leiame linnuse asetsevat tema juurde kuuluva asustuspiirkonna keskel, ühendatuna nii Mihkli- kui ka Vigala- poolsete küladega. Sellist asendit kinnitavad Liivimaa kroonika andmed, mille kohaselt linnus oli vaenuväe sissetungi korral tema väesalkade kogunemispaigaks. Viimane valiti ikka sellisesse kohta, kuhu jooksid kokku teed. Need polnud ainult puhtkohaliku tähtsusega. Kroonikast nähtub, et Soontagana maalinna kaudu kulges Pärnu poolt tulev ühendustee Harjusse ja Rävalasse. 1219. aastal kasutasid sakslased ja nende liiduväed sõjakäigul Põhja- Eestisse just seda teed.

Kirjeldatud teid kasutati esijoones talviti. Ent linnusega peeti neidpidi ühendust aasta ringi. Sellest annab tunnistust puupakkudest sillutis: Kurese - Maalinna vahelist pakkteed mainitakse möödunud sajandi kirjeldustes (Hueck, 1846). Teepakud tulid nähtavale magistraalkraavi kaevamisel 1920 - 1930- ndail aastail.