TARK JA NÕID PÄRIMUSTES
Aili Paju, meditsiinidoktor

Inimese ravimisel oli kauges möödanikus keskseks kujuks tark, keda algselt kutsuti nõiaks. Sugugi mitte igaühel polnud jõudu "vaimudega" ühendusse astuda ja haiguse põhjustele jälile saada, see eeldas erakordseid võimeid. Silmapaistvalt vägevad ja liikuva vaimuga inimeste seast võrsusidki omaaegsed legendides ja rahvaluules mainitud targad.

Läänemeresoome aegadel (enne 13. sajandit) tegid eestlased juba nõia ja targa vahet. Paha nõid (sorts, võlur, võhl) oli rahval nagu nuhtlus kaelas. Ta tappis inimesi, saatis hunte loomi murdma, sulges veresooni, sokutas sajajalgsed kaela, võttis lehmalt piima ära, lühidalt, oli seotud kõigega, mis lehkas õnnetuste ja pahanduste järele. Kõige sagedamini võis nõidadelt oodata vempe pühade laupäevadel (enne jaanipäeva, aastavahetust), sest siis pidasid nemadki pidu ja tegid kambas kurja erilise usinusega. Tuli aga tuju, rünnati inimest ka teistel päevadel.

Nõida on kirjeldatud kui inetut, lohakat, kurjapilgulist vanainimest, kel oli üks kindel tunnusmärk, ja nimelt pikk, kõva, esileulatuv hammas. Seetõttu kutsuti teda vahel ka hambameheks (kuigi võis olla naissoost). Jäi nõid mingil põhjusel hambast ilma, hajus ta viha ja kadedus, teda polnud tarvis enam peljata.

Nõia kiitust kardeti, see kõlas kui needus. Pärast nõia kiidulaulu kadus inimesel tervis, ilu, headus. Kui nõid kippus millestki hästi rääkima, pidi inimene vastumõjuks sedasama laitma. Sageli kanti nõia kardetavad omadused üle igale tundmatule külalisele. Eriti ebasoovitavateks peeti tumedasilmseid ja - nahalisi inimesi (rändureid lõunamaalt arvati ohtlike haiguste kuulutajateks). Kui niisugune võõras külla tuli, korjati pärast ta lahkumist sealt, kus ta oli liikunud, õlekõrsi, laaste, puuoksi jms. ning põletati ära. Võõra jalajälgedesse visati tulist puusütt, nii loodeti kurja mõju hävitada. Tänapäeval võib vaid imetleda esivanemate ettenägelikku püüdu ära hoida haigusi. Võõra poolt puudutatud esemete põletamine, tulise tuha raputamine jalajälgedesse kujutas tegelikult haiguste ennetamist, võimaliku kaasatoodud külgehakkava tõvetekitaja hävitamist. Igasuguse nõiduse vastu aitasid sool, hõbe ja sibul (tänapäevalgi tuntud desinfitseerimisvahendid). Kes ütles sante sõnu, sellele katsuti salaja soola selga visati (või midagi juua pakkuda), siis kuri lausumine ei pidavat mõjuma. Võõrsil olles pandi kaitseks mugul sibulat tasku.

Nõiduskunst vohas Eestis orjasajanditel. Äärmine vaesus, kurnav töö, halb toit, tulevikuväljavaadete puudumine nüristas ja nõrgestas rahvast kehaliselt ning hingeliselt. Endiseaegne lugupidav suhtumine loodusesse ning kaasinimestesse muutus keskajal lokkava ebausu tõttu tigedaks ja umbusklikuks.