TARK JA NÕID PÄRIMUSTES
Aili Paju, meditsiinidoktor

Nõidade tembutamise vastu oli oma relv, targa (teadja, tundja, ravitseja, arbuja) arukus. Targa võimu all arvati seisvat kogu loodus, tema hoidis inimese ja vaimuriigi suhted korras. Usuti, et targa soovi järgi muutus meri vaikseks, hakkas vihma sadama või päike paistma. Nõid kartis tarka, kel oli väge talle vastu astuda. Nõia paljastamiseks kasutas ravitseja sõnu, kavalust ning pani nõia oma soove täitma. Soome- ugri (Soome, Eesti) tarkade kuulsus ulatus kaugele üle oma maa piiride. Novgorodi kroonikas (1071.a.) on näiteks kirjas, et sealne elanik käis tšuudi nõia juures abi otsimas. Hiljem märgitakse samas, et novgorodlasele olevat abi hästi mõjunud. Kõige kuulsamad targad elasid Hiiumaal ja Saaremaal (Sõrves). Mandril kardeti saarlasi, keegi ei söandanud nendega maid jagada, sest targavõimed kanti üle igale saarlasele.

Eriline usk tarka ja tema ravikunsti püsis läbi aegade. Möödunud sajandil kurdab Karl E. von Baer, et enamik eestlasi otsib abi omasuguste juurest. "Selle rahva seas leidub alati mõningaid, kes endale "targa" hüüdnime on võtnud ja teesklevad, et nad omandanud ravimisoskuse mingi jubeda imeteo väel." Kuid samas ta tunnistab: "Nende vastu on teistel eestlastel suur usaldus ja ei tule salata, et nad mitmeid haigusi, eriti väliseid vigastusi ravida oskavad." Ja lisab: "Targad rakendavad ka kodumaiste taimede toimet, mille kasutamise oskust nad teiste eest hoolega saladuses peavad." (K.E.von Baer. "Eestlaste endeemilistest haigustest", Tallinn 1976).

Diplomeeritud arsti vaenulik suhtumine rahvaravitsejasse oli osaliselt ka põhjendatud, sest ikka juhtus, et kergeusklike inimeste tohterdamisega kippusid tegelema kasuahned vigurdajad (nendega võib kokku puutuda meiegi päevil), kes soovitasid raviks ükskõik mida, peaasi, kui hästi maksti. Üldiselt tegi rahvas vahet petturite ja tõsimeelsete ravitsejate vahel, kuid eks kogemused tulid ikka kellegi tervise arvel

Kust omandasid targad teadmised? Ravioskuste suusõnaline edasiandmine põlvest põlve on üks olulisemaid primitiivse meditsiini tunnusjooni. Niisiis, teadmisi saadi eelkäijatelt, süvasuhetest loodusega, elukogemustest ja ravipraktikast. Iga tark oli kohustatud enesele leidma elu jooksul järeletulija, kellele anti edasi kõige tähtsamad saladused. Rahvasuu järgi ammutasid targad teadmisi ka Seitsme Moosese raamatust. Tark pidi mõistma lugeda või tegema vähemalt näo, et ta seda oskab, nii tõusis tema väärtus rahva silmis.

Rahvameditsiin on eelkõige haiguse algupära ja põhjust otsiv meditsiin. Kui haige tuli tarka paluma, siis oli selle esimeseks ülesandeks tõve põhjuse selgitamine. Võõraste juuresolekul ei öelnud ta valju häälega haiguse nimetust kunagi välja, ainuüksi nime teadmine andis targale jõudu. Nii pages katk, kui ta ära tunti, sest kui tark tabas märki, sattusid kurjad vaimud kohe ta meelevalda. Seega pidi ravitseja suutma haigusi diagnoosida, teadma nende põhjusi ja oskama teha profülaktikat, kui eelnev tänapäevast kõnepruuki kasutades kokku võtta.

Arstimiseks kasutasid targad väga erinevaid võtteid. Nende tegevuses valitses praktilisus ja konkreetsus, kuid ka sümpaatne tundeküllus. Olles leidnud võtme haige hädade vastu, tugevdas tark enamasti patsiendi usku oma võimetesse, vürtsitades raviprotseduure meeleolu ja tunnete lisamisega, kuid seda ei maksa talle pahaks panna. Väliste efektvõtete poolest (tants, trummipõrin, kirevus) olid meie targad tagasihoidlikud, küll aga rakendati sõna sisendusjõudu, mõjuvat silmavaadet ja kõikvõimalikke esemeid. Meie aegadeni on säilinud säärased haruldased "ravivahendid": kuivatatud rästiku- ja kärnkonnanahad, vapsikukärjed, põdrasarved, karukihvad, kulliküüned jms. Vahetevahel võttis tark tõe jälile saamiseks appi ka nn. kaalumise ehk arbumise.

Meie rahvas uskus sügavalt oma tarka, mis tegelikult tähendas usku oma hõimu vaimujõududesse. Looduse samaväärsust tunnetav, harmoonilise mõttelaadiga, heatahtlik inimene oli kui vastupanukehastus kõigele tigedale, ahnele, haiglasele. Looduslapse elu polnud sugugi lillepidu. Koos targaga tunnetas inimene midagi väga olulist, mis tegi ta tugevamaks. Kui looduses leiduski kurje vaime, siis haiguse ajal ei jäetud tõbist üksi, ta kõrval seisis suurte teadmistega hõimukaaslane. See ühtekuuluvustunne andis kindlasti haigele julgust, tugevdas elutahet.

Kui palju tuli tarkade tegevuses ette möödalaskmisi? Neid oli kindlasti, aga mil määral, seda on praegu võimatu kindlaks teha. Surma vastu ei saanud keegi, ka tark mitte. Kogutud materjalide hulgas leidub hulganisti niisuguseid soovitusi, mis jäävad tõenäoliselt alatiseks põhjendamata, mida tuleb võtta huumoriga ja mille raviv toime toetus üksnes haige heale usule.

Võib küsida, milleks tunda huvi arstide eelkäijate vastu, pealegi veel rahvasuu kaudu? Aga teisi allikaid meil ju pole. Lootusetult palju aega on mööda läinud, ka pole huvi tuntud, milles tegelikult seisnes nende isikute ravijõud, millised olid nende võimed. Suur osa tarkade poolt kasutatud ravivahenditest on tänapäeva meditsiinile vastuvõetavad, teaduslikult põhjendatavad (seni küll osaliselt) ja seetõttu ka väärt, et neid rakendada tervise parandamiseks.