TEATER JA MÜSTEERIUMID

Peale selle, et linnad mängisid tähtsat rolli hariduses ja olid koduks ülikoolidele, olid nad ka keskaegse teatri edendajad. Katolik kirik oli lõbustuste ja teatri vastu, kuid ometi võeti kasutusele vaimulik draama, mida etendati pidulikel jumalateenistustel ehk missadel. Piiblitekste ei loetud siis kuivalt vaid tihti dialoogina, millele oli lisatud liikumine. Täiesti puhast liturgilist draamat esitas vaimulik ladina keeles ja altari ees. Aja jooksul hakati lisama liturgilisele draamale ka rahvakeelset teksti ning sellest kujunes poolliturgiline draama, mida etendati kiriku löövis või mujal kirikus kõrgendiku peal. Näitleja astus rivist ettepoole ning lausus oma teksti. Rahvale meeldisid sellised etendused väga ning ka kirik märkas seda. Seega hakati lisama veel rahvapärasemat teksti ja platsi toodi isegi kurjade jõudude esindajad (kurat ja ta abilised). Nõuti, et sellised poolilmalikke-poolvaimulikke ei toimuks kirikus, vaid hoopis pühakoja esisel trepil. Sealt olid nad suurele rahvahulgale veelgi paremini näha. Kirik soovis hoida kontrolli kõigi lavastuste üle ja seepärast lubati laatade ajal esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Nende etenduste tegelased rääkisid tihti juba rahvakeeles, mitte ladina keeles. Laadplatsile ehitati näidendi tarbeks mitu lava, et saaks tegevusi kiiresti edasi kanda. Osad jagamisel anti alati “pühad osad” vaimulikele ja muid tegelasi mängisid käsitöölised.
Keskaegse linna tänavapilti ilmestasid žonglöörid ehk mängumehed. Need olid erakordsete annetega rändnäitlejad. Nad oskasid laulda, deklameerida, tantsida, nalja teha ja erinevaid trikke korda saata. Eriti hinnatud olid aga kehalise puudega rändnäitlejad (kääbused, hiiglased, lombakad jne.)
13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. Kogu konflikt või probleem päästeti tänu pühaku õigeaegse vahelesegamisega. Miraaklite lõpp oli alati selline, mis andis võidu headusele kurja üle. Paljude miraaklite sisuks olid ka pühakute elulood.


14.saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi – müsteeriume
Müsteeriumid kasvasid välja usupühade ajal toimunud rongkäikudest, kus näidati usklikele reliikviaid ja pühakute pilte ning korraldati pisikesi piiblilavastusi. See muutus peagi omaette etenduseks. Teistes linnades tekkisid müsteeriumid laatade tõttu. Suurte laatade ajal korraldati rae, tsunftide ja kiriku eestvedamisel näidendeid. Piibliteemadele hakati lisama ka ajalisi ja rahvuslikke jooni. 15.saj. esitati juba puht ilmalikke müsteeriume.
Linnas tehti laatadeks ja müsteeriumiteks palju ettevalmistusi: puhastati tänavad, platsid, majad kaunistati lippude ning lillevanikutega. Laat avati palvega, millele järgnes pidulik rongkäik. Liikuvatel suurtel vankritel esitati tummstseene lavastatud müsteeriumist. Rongkäigus sammusid veel žonglöörid, karutantsitajad ja muude loomade dresseerijad. See oligi sissejuhatuseks.
Inglismaal, Madalmaades ja Hispaanias kasutati lava asemel vankrit, mille alumine pool oli kaetud eesriidega ning täitis garderoobi rolli ja ülemisel poolel olid kulissid ning toimus tegevus. Etendus algas peakiriku juurest. Sealt sõitsid “lavavankrid” raekoja ette, kus esitati esimesed stseenid ja liiguti edasi turuplatsile. Kõikjal oli rahvasumm, kes ootas näitlejaid. Nii muutus kogu keskaegne linn korraga teatriks ja linnaelanikud publikuks.
Kesk-Euroopas kasutati vankrite asemel “simultaanlava”. Linna kõige suuremale väljakule püsitati kuni tosin pisikest lava. Mõningaid stseene esitati ka väljaku keskel, kust oli palju hõlpsam jälgida tegevust.
Eriti pikad olid müsteeriumid Inglismaal. Üks Yorki müsteerium koosnes 49 stseenist ja iga stseen oli antud ühele tsunftile lavastada. Samal ajal oli siis see ka tsunftide vaheline võistlus – kumb ehitab paremad dekoratsioonid, meisterdab kostüümid ja etendab stseeni.
Kõige levinum müsteeriumi teema oli Kristuse surm ja ülestõus. Publik soovis tõetruud etendus ja seda ta ka sai. Näitlejaid tõsteti plokkide abil õhku, luugid avanesid järsku neelates näitlejaid põrgusügavustesse. Piinamist ja hukkamist tähistas üle lava purskav härjaveri. Kostüümid olid kindlaks määratud. Jeesusel pidi olema kuldne habe ja kuldses juuksed. Jumalaema kandis helesinist, apostel Juudas kollast ja teised apostlid ning pühad mehed valget riietust.
Müsteeriumid olid stiililt väga vastuolulised. Paljud kohad olid sügavalt usklikud ja katolikule kirikule meelepärased ning teised jällegi puht rahvalikud ja kohati isegi matslikud.
Lavastaja kõndis etenduse ajal mööda lava ja ütles vajadusel teksti ette. Samuti esitas ta proloogi ning esitas tänusõnad raele ja kirikule.
Lavakujundus oli rikkalik. Paradiis oli sisustatud kaunite vaipade, puude, põõsaste ja kalli mööbliga. Põrgus oli suur katel, piinariistad ja draakonilõuad. Tihti aeti läbi ka tinglike dekoratsioonidega. Nt. Linnanimi tähistas tervet linna.
Aja jooksul kasvasid välja ka elukutselised näitlejad. Ka tänapäeval võib näha keskaegseid müsteeriume.