Eestimaa muinasajal

     Igal külakonnal olid oma maad. Neid hariti kas ühiselt või jagati perekondade vahel ära.
     Külad kokku moodustasid kihelkonna, kihelkonnad omakorda maakonnad.
     Kihelkondi ja maakondi juhtisid rahva valitud vanemad.Vanemate ülesanne oli alal hoida korda ja rahu maakonnas, kohut mõista ja maakonda( kihelkonda) vaenlaste eest kaitsta ja naabritega lepinguid teha.
     Hästikorraldatud riiki tol ajal eestlastel veel polnud. Maakonnad mõnikord küll ühinesid, kuid harva. Seda juhtus ainult suuremate sõjakäikude ajal kui maad oli tarvis kaitsta tugevama vaenlase vastu. Sõjaväge juhatas sel korral vapraim ja osavaim vanematest.

Muinas-Eesti maakonnad

     Teed olid kahesugused - suvi- ja taliteed. Tolle aja teed sarnanesid nüüdsete külavahe- ja metsateedega. Sillutatud teid muinasajal veel ei olnud. Teed rajati mööda kuivemaid ja kõrgemaid kohti. Jõgedeist käidi madalais kohtades läbi või sõideti parvega üle. Kui oli tarvis soid ületada, siis laoti teele hagusid või kaeti tee pakkudega.
     Talvel olid liikumisvõimalused märksa paremad. Vaba pääs oli kõikjale, üle vete ja üle soode.
     Peagi kujunes välja kindel teedevõrk. Tähtsa osa neist moodustasid veeteed. Teed olid tähtsad nii kaubanduslikult kui sõjaliselt. Suurematel teedel olid alati vahid välja pandud, et vaenlane ei saaks ootamatult peale tungida.

1. Milliseid ühiskondlikke moodustisi omasid vanad eestlased?
2. Missugused olid tolle aja teeolud?