VÄLISILME JA KAITSE

Linnad tõmbasid inimesi nagu magnetid. Linnad kasvasid järk-järgult. Linnaelanikele oli vaja kaitset ja seetõttu piirati suuremad linnad (muidugi feodaali loal) puittaraga, hiljem aga juba kivimüüriga. Linnamüürist tõusid tornid, mis olid kaitse peamised tugipunktid. Eriti hoolikalt kindlustati väravaid, mille kaitseehitused koosnesid kahest üksteise ees seisvast tornist. Tornide vahele jäänud kitsast käigust sai vaenlastele lõks. Väravatornides asusid veel langevõred, mida üleval hoidvad köied ohu korral nii läbi raiuti, et tugev võre takistas edasipääsu ka siis kui peaväravaid ei olnud jõutud sulgeda. Tihti kaevati veel kraavgi, et kaitset täiustada. Üle vallikraavi oli tõstesild, mida sai vajadusel kiiresti eemaldada. Väravaid valvas ööpäevane valve. Jälgiti kõiki linna tulijaid, pimeduse saabudes suleti väravad ja rippsillad tõsteti üles. Linnad kasvasid väga kiiresti ja seega rajati pidevalt uusi müüre. Seda tegevust on suurepäraselt kajastanud Victor Hugo oma romaanis “Jumalaema kirik Pariisis” Lühidalt kõlab see nii: Pariis oli “sündinud” Vanalinna saarel ja esimeseks kaitsevalliks oli liivakallas ning kaitsekraaviks jõgi. Siis jäi aga sel saarel kitsaks ning otsustati linna laiendada. Nii võttis Pariis enda alla juba Vanalinna saare ja maatükid mõlemal pool jõge. Kõik see piirati esimese müüride ja tornide reaga. Linna südamest vähehaaval kaugemale tungides uhtus majade laine selle vööndi ära. Selle laine ette tegi Philippe Auguste uue tammi. Ta sulges Pariisi kõrgete ja tugevate tornide ahelikuga. See peatas majade edasitungi ning nad hakkasid kuhjuma ja kerkisid kõrgele. Tänavad muutusid kitsamaks, väljakud täitusid majadega ja kadusid. Lõpuks hüppasid hooned aga üle müüri ning neid hakati ehitama üle kogu ümbritseva lagendiku. 1367.aastaks oli eeslinn juba nii suur, et Charles V pidi uue müüri ehitama. Kuid sedagi tabas sama saatus, mis oli tabanud Philippe oma. 15. Saj. Lõpul astuti ka sellest müürist üle ning eeslinn nihkus veelgi edasi. 16.saj oli linn väljaspool müüre juba nii tihe, et paistis nagu oleks vall üha enam vana linna poole tagasi nihkunud. Nii oli kaotatud juba 3 müüriringi.
Kaitseehituste püstitamine oli kulukas ja seepärast püüti hooneid kokku surud võimalikult väiksele alale. Puudus ka korralik planeering. Linna läbivatest maanteedest said peatänavad, kus hargnesid kitsad ja kõverad kõrvaltänavad. Algselt ehitas iga mees oma maja sinna kuhu tahtis. Hiljem oli tänavaid sirgeks ajada juba ääretult raske. Ruuminappuse tõttu ehitati maju lausa tänavatele võis siis etteulatuvate korrustena tänava kohale. See hõlbustas tulekahju korral tule levikut(olid ju majad enamasti puust). 13. saj. Muutus olukord paremaks, sest hakati püstitama kivimaju.
Keskaegsed tänavad said oma nime kas seisuste (Rüütli tänav, Munga tänav), rahvuste (Vene tänav, Tatari tänav), tegevusalade (Sepa tänav, Voorimehe tänav, Pagari tänav). Sageli oli nime andjaks ka iseloomulik tunnus (Pikk tänav, Lai tänav) või ülesanne (Karja tänav). Majadel numbreid ei olnud.