MUISTNE VARBOLA
Juhan Raidjõe

II

Miks oli varbolastel nii suurt kantsi vaja?

Arheoloogilisel kaevamisel (1938 - 1939 ja 1953) saadud leiud tõendavad, et Varbola kuulub muinasaja lõpul rajatud linnuste hulka. Mis iseloomustab seda ajajärku? Läänemere piirkonnas ja Ida- Euroopas oli toimunud olulisi muutusi. Viikingite liikumine vaibus. Skandinaavlased polnud Läänemerel ja selle kaubanduses enam ainuvalitsejad. Ojamaalaste kõrvale hakkas aina enam ilmuma meremehi ja kaupmehi teistest Läänemeremaadest. Lääne- ja Ida- Euroopa vahelises kaubanduses olnud tähtis vahendaja Novgorod. Eriti oli viimase tähtsus kasvanud XII sajandil pärast Novgorodi feodaalriigi moodustamist. Väga soodne asukoht olulisemate Ida- Euroopa kaubateede ristumiskohal tegi Novgorodi Vana- Vene väliskaubanduse peakeskuseks. Novgorodi kaudu saadeti välismaale karusnahad, mesi, vaha, traan, kanepikiud ja ehitusmaterjalid; veeti sisse kalev ning muud tekstiilikaubad, luksusesemed, vürts, viin jne. XII sajandil hakkas sinna pärast esimese Läänemere- äärse Saksa linna Lüübeki asutamist üha rohkem ilmuma saksa kaupmehi. Sellest ida ja lääne vahelisest kaubandusest võtsid osa ka Läänemere idaranniku rahvad, nende seas õige agaralt eestlased. Viimaste kaubanduslikku läbikäimist Novgorodiga mainitakse juba Olav Trygvessoni saagas. Samuti kinnitavad seda Varbolast ja teistest hilisematest Eesti linnustest leitud novgorodipärased esemed (pronkstraadist kokkukeeratud käevõrud ning venepärased pronksristid.). Kaubanduslik suhtlemine oli tulus ja tõi jõukust.

Läänemerelt viis idasse kaks peateed: üks Liivi lahelt Väina jõge pidi üles ja siis mööda Dneprit lõunasse: teine Soome lahelt Neevale, sealt Laadogale, edasi Volhovi jõge mööda Ilmeni järvele, kus Lovati jõge pidi suundus Dneprile või kagu poole Volgale.

Kaubateedel liiklejatele ei jäänud tähele panemata eestlaste maa majanduslikult väga soodne asukoht. See asend põhjustas korduvaid maaletungimise ja hõivamise katseid.

Juba varem oli maa kaitseks ehitatud linnuseid, kuid kogemused näitasid, et väikesed linnused ei ole küllaldaselt tugevad. Hakati ehitama suuremaid. Varbola oli nende hulgas üks võimsamaid. Linnuse asukoht oli valitud selliselt, et juurdepääs oleks raske ("Jaani kolgas, salasoo sügavuses," nagu väljendub Kreutzwald). Ümbruskonna elanikud tundsid salateid läbi metsade ja soode ning ohu korral kasutasid neid. Rahvapärimuse järgi kulgenud selline tee ka Loone (Lohu) linnusest Varbolasse.