Lammimets

Lammimetsad kasvavad jõe või oja lammil, madalatel järveäärsetel aladel, mis on aeg-ajalt, enamasti kevadeti üle ujutatud. Mullad on seal huumusrikkad, suure mineraalainete- ja lämmastikusisaldusega. Lammimetsi on Eestis vähe säilinud, kuna enamik lammimetsi on praeguseks hävinud kultuuristamise tõttu. Algselt on nad tekkinud ojaäärsetest hall-lepikutest ja pajustikest.

Puurinne on suhteliselt hõre. Selle moodustavad tamm, saar, pärn, künnapuu, sanglepp, hall lepp, sookask, harilik kuusk.

Põõsarindes kasvavad harilik toomingas, mage sõstar, harilik lodjapuu, paakspuu, näsiniin, harilik kuslapuu.

Rohurinne on liigirohke. Puude varjus kasvavad humal, seatapp, püsik-seljarohi, harilik maavits, naat, salu-tähthein, angervaks, koldnõges, harilik metsvits, kanakoole, seaohakas, metstulikas, sookastik, tarnad, soovõhk, ohtene sõnajalg, naistesõnajalg.

 

Samblarinneniidukäharik, metsakäharik, harilik tüviksammal, roossammal, kähar salusammal, harilik laanik, harilik kaksikhammas.

Tuntumad lammimetsad Eestis on Jänijõe uhtlammimets Kõrvemaal ja Porkuni ürgmets Alutagusel

 Angervaks
(Filipendula ulmaria)
angerpüss, naesterohi, orm, vorm

Angervaks on meil väga tavaline taim. Niisketel järve-, jõe- või ojakallastel moodustab ta sageli suuri padrikuid. Kuna angervaksametsad on kuni pooleteise meetri kõrgused, taime varte alumised osad puitunud ja kogu vars karedate soontega, siis on selline koht vahel raskesti läbitav. Tiheda asustustiheduse võlgneb angervaks oma heale paljunemisvõimele. Tal on väga palju seemneid ja lisaks ka pikk risoom. Kuid teised taimed tõrjub selline võimas puhmik välja ja seetõttu on angervaksaväljad liigivaesed ja vähehuvitavad. Kariloomad angervaksa ei söö ja seetõttu vähendab taime rohke esinemine karjamaa väärtust.

Kuid siiski ei saa angervaksaväljadest märkamatult mööda hiilida, sest taime pikk õitseaeg teeb neist väljadest midagi meie kodumaa jaoks ainulaadset. Angervaksa õied on küll vähem kui sentimeetrisuurused, kuid nad koonduvad mitmekümne sentimeetri pikkuseks õisikuks. Nii paistab nagu oleks kogu väli kreemikasvalge vahuga kaetud. Eriti huvitav on aga lõhn, mida need õied eritavad. Seda on peetud sarnaseks nii mandlite kui kaneeli lõhnaga, igal juhul on ta väga meeldiv. Aroominautimisega ei või siiski liialdada, sest sel on ka uimastav toime, mis võib pea valutama panna. Sageli võivad õitsval angervaksaväljal ka kõrvad valutama hakata. Põhjuseks ei ole angervaks ise, vaid tema tolmeldajad, suured mesilased ja kimalased. Neid on koos lugematul arvul, neile meeldib väga see hea meetaim, seetõttu viivad mõnikord mesinikud tarud suvel otse angervaksavälja servale.

Ka inimene on õppinud angervaksa õisi kasutama. Palju head on leitud isegi tema juurtest ja varretippudest ehk ürdist. Kõiki neid kasutatakse rahvameditsiinis ravimina. Nimi naesterohigi viitab sellele, et temaga on arstitud naistehaigusi. Temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu. Angervaks on aidanud veel paljude erinevate haigustega võitlemisel. Need on näiteks reuma ja närvivalud, krambid, närvilisus, kõhulahtisus jne. Ka alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama. Tee valmistamiseks tuleb supilusikatäiele ürdile valada peale klaas keeva vett ja seejärel jooki hoida veerand tundi soojas. Seda juuakse kuumalt. Kuid levinud on ka erinevad leotised, juurikatest (botaanikute keeles mõeldakse siin risoomi) võib teha vanne. Vanni valmistamiseks peab aga juurikas tõmbama kuni üheksa tundi: muidu ei tule sellest toimeained välja. Angervaksa on kasutatud värvimisel ja nahkade parkimisel.

Sookask

(Betula pubescens)

karune kask, sokikask, sookõiv, suukõiv

Tihtipeale ei osata sookaske arukasest eristada. Eks nad ole ju mõlemad ühtmoodi tavalised ja nende kasutamisvõimalusedki on ühesugused. Kuid neil vahe tegemine polegi igakord nii keeruline.

Kõigepealt võib märgata, et ühtedel kaskedel on oksad rippuvad, teistel aga rohkem taeva poole suunatud, teine on sookask. Siis võib kaugelt tähele panna veel puu tüve: sookasel on see peaaegu aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga, arukasel aga paksu sügavate lõhedega korbaga juba üsna noores eas ja üsna kõrgele välja. Kui puule lähemale minna ja oksa lähemalt vaadelda, võib märgata, et sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud, kuid arukasel pole üldse karvu, on vaid vahatäpid. Sookase leht on ümaram, arukasel peaaegu rombjas. Ning lõpuks, ega nimesidki puudele päris juhuslikult panda - sookask kasvab niiskemas kui arukask.

Sookask on sageli jändrikum arukasest ja ka veidi aeglasema kasvuga, seepärast ei saa tema puitu nii laialt kasutada kui arukase oma, kuid sobib ta kõigeks sama hästi. Nii saab arukase puidust vineeri, suuski, kütet, tõrva, äädikat, atsetooni ja veel hulka kasulikku ning ilusat mööblit. See-eest aga valget tohtu, millest kauneid meeneid ja häid määrdeõlisid valmistada, on sookasel tunduvalt rohkem. Ka luuad tulevad sookase okstest paremad, sest nad on tugevamad, jäigemad ja peavad nii pikema aja vastu. Kaselehed on toiduks kitsedele ja vaksikute röövikutele, paljud linnud maiustavad talvel pungadega ja kase õite ning urbadega. Urbasid on neil kahesuguseid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Kase vili on kahe tiivaga pähklike.

Ka sookase pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena ja neid peetakse isegi veidi paremateks kui arukase omi. Pungad aitavad haigeid krampide ja maotegevuse häirete korral, aga parandavad ka sapi, uriini ja higi eritamist, peale selle sisaldavad pungad vitamiini C ja veel teisi kasulikke aineid. Pungade kogumisest vaata aga arukase juurest. Teha võib neist lihtsalt teed: teelusikatäis pungi poole klaasi kuuma vee kohta ja päeva jooksul ära juua.

Mudakonn

Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid, kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne.

Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2…3 minutiga mulla alla.

Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja

ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud.

Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse

(väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda

isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist.

Emasloom koeb kokku 1000…2500 muna, mille läbimõõt on 1,5…2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees.

Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3…4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad – kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine.

Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all.

Kasutatud kirjandus asub järgmistel weebiaadressitel:

http://sunsite.ee/loomad/2paiksed/PELFUS3.htm
http://sunsite.eenet.ee/taimed/oistaim/sookask.htm
http://www.sunsite.ee/taimed/oistaim/angervak.htm
http://www.sunsite.ee/taimed/general/lammimets.htm